Mis viib inimese radikaliseerumiseni?

Nõrgad sidemed ühiskonnaga viivad radikaliseerumiseni. Foto: Shutterstock

Radikaliseerumine on protsess, mille käigus võtab inimene omaks radikaalsed poliitilised, sotsiaalsed või usulised vaated ning võib sellest lähtuvalt korda saata kuritegusid. USA-s äsja aset leidnud massitulistamiste najal on oluline välja selgitada, mis inimesi selliste tegudeni viib.

Radikaliseerumist on seostatud vaimsete häirete ja traumadega, kuid vaid 13–14 protsenti üksikründajatest (need, kes ei ole seotud mingi rühmitusega) on diagnoositava häirega. On tuvastatud seos lapsepõlvetraumade ja radikaliseerumise vahel, sest trauma üle elanud inimestel on suurem vajadus tugeva ja konkreetse identiteedi järele ning see leitakse tihti radikaalsete gruppidega samastudes. Uuringutest selgus, et pea kõik massimõrvarid on kogenud lapsepõlves vägivalda. Vaimsed häired võiad suurendada radikaliseerumise riski, näiteks post-traumaatilise stressihäire tagajärjel tekkinud meeleolumuutused, emotsionaalne ebastabiilsus ja agressioon võivad suurendada tõenäosust, et juba radikaalsete vaadetega inimene ka midagi korda saadab. Miks inimene radikaalse ideoloogia omaks võtab, on keerulisem.

Kust pärineb jäikus?

Radikaalsete vaadetega inimesed on oma vaadetes – mitte ainult poliitilistes – märksa kindlamad kui teised. Radikaliseerumine ei ole pelgalt vaadete omaks võtmine, vaid ka muutus selles, kuidas inimene infot töötleb ja maailmaga suhestub. USA teadlased korraldasid katse, milles uuriti, kas radikaalsete vaadetega inimeste mõttelaad laieneb ka teistesse valdkondadesse. Selleks selgitati välja 381 inimese poliitiline ja usuline taust ning anti neile lahendada visuaalne ülesanne, mille käigus pidid osalejad valima, kummal vilkuvate täppidega ekraanil on täppe rohkem. Selgus, et radikaalsete vaadetega inimesed olid oma valikus märksa kindlamad kui teised ning ka meelemuutus eksimiste korral tuli raskemini. Seda katset on hiljem korratud ning tulemused olid samad.

Kuna katse ei olnud kuidagi seotud inimese vaadete või poliitikaga, ei saanud osalejatel olla eelarvamusi ega isiklikku huvi, mis võinuks nende enesekindlust või jäikust mõjutada. Tulemused osutavad sellele, et radikaliseerumisega kaasnev mõttelaadi jäigastumine on osa inimese info töötlemise mehhanismidest. Mida dogmaatilisema inimesega tegu, seda vähem on ta suuteline hindama objektiivselt oma arvamuse või vaadete õigsust. Teadlased usuvad, et samm sellest edasi on see, et inimesed ei suuda teha vahet õigel ja valel ka tegudes, mis võibki viia kuritegudeni.

Teise katse käigus leiti, et sotsiaalne eraldatus mõjutab seda, kui tähtsaks peetakse oma usku või vaateid. Radikaliseerunud pakistanlastelt uuriti, kui kaugele on nad valmis minema, et oma vaateid kaitsta. Vägivaldsust väljendanud osalejate ajudes oli märkimisväärne aktiivsuse vähenemine dorsolateraalses prefrontaalkorteksis – aju osa, milles toimub riskianalüüs ning otsuste langetamine. Aktiivsus suurenes selles aju piirkonnas, kus toimub subjektiivsete otsuste – mis kasu mina sellest saan – langetamine. Nendel, kes ei näidanud üles valmidust vägivallale, olid need kaks aju piirkonda hästi ühenduses, kuid vägivallale kalduvatel osalejatel oli ühendus nõrk. See tähendab, et inimestel, kes on valmis oma vaadete nimel vägivalda korda saatma, ei toimu otsuste langetamine enam kaalumise ega analüüsimise teel.

Sama uuringu teises pooles näidati osalejatele statistikat, mille järgi teised uuringus osalenud olid kas vähem valmis, sama valmis või veelgi enam valmis saatma korda vägivalda kui osaleja ise. Sellest selgus, et kui näidata osalejale tõestust sellest, et tema mõttekaaslased on vähem vägivaldsed, langes ka nende enda valmidus olla vägivaldne. Selle langusega kaasnes ka dorsolateraalse prefrontaalkorteksi aktiivsuse suurenemine. Sellest järeldub, et kui radikaliseerunud inimene on keskkonnas, mis on rahumeelne, ning suudab selle keskkonnaga ka piisaval määral suhelda, on sellel positiivne mõju. 

Teadlased, kes uurisid 1966. aastast saati toimunud massitulistamisi, leidsid, et oluline faktor oli ka iseenda mõttelaadile ja plaanidele õigustuse otsimine sotsiaalmeediast ja foorumitest. Foorumid ja grupid, milles jagatakse radikaalseid ideid ja idealiseeritakse vägivalda, süvendavad juba olemasolevat mõttelaadi ning julgustavad inimesi tegudele. Uuringust selgus, et enamik massitulistajaid oli teinud korralikku eeltööd ning eelnevalt uurinud eelmiste tulistajate ja terroriaktide kohta. 

Isiksushäiretest seostatakse radikaliseerumist ennekõike nartsissismiga. Nartsissismile on omane iseenda väärtuse ülehindamine ning teiste alavääristamine. Grandioosne nartsissist peab end teiste suhtes ülemuslikuks ning sellest lähtuvalt suhtub ta teistesse gruppidesse kadeduse, konkurentsi ning vaenulikkusega, sest need kujutavad ohtu tema staatusele. Eriti tugevalt tuleb see esile siis, kui nartsissistliku isiksushäirega inimene tajub, et teda kui suurema väärtusega isikut ei väärtustata ning tähelepanu pälvib keegi, kes on tema silmis vähem väärt. Hea näide sellest on vaenulik suhtumine immigrantidesse – miks peaksime neile tähelepanu pöörama, kui endalgi on probleeme. Sellest tuleb välja ka nartsissisti must-valge mõtteviis, mille järgi saab aidata korraga vaid ühte gruppi ning abi kogus peab vastama staatusest tulenevale hierarhiale. 

Kurjajuur nartsissism?

Nartsissismi üks läbivaid omadusi on iseenda pidev võrdlemine teistega ning see põhjustab neis tihti ärevust. Nartsissistid ei kannata kriitikat ega ka seda, kui teisi tunnustatakse. Nad kipuvad nägema väärtust üksikutes omadustes (rass, sugu, staatus, sotsiaalne klass), mistõttu puudub neil fikseeritud identiteet, sest selliste omaduste väärtuse määrab ühiskond, mis tähendab, et identiteedi väärtus vajab pidevat välist kinnitust ning on seetõttu ebastabiilne.

Kui inimene tunneb, et ei ole oma eesmärke saavutanud ega pruugigi saavutada, tekib ärevus ning soov olukorda ratsionaliseerida. El Pasos toimunud massimõrva ajendiks oli samuti arvamus, et valitsuse immigrandisõbralik poliitika on süüdi paljude ameeriklaste kehvas elukvaliteedis.

Rassi- või võõraviha puhul väärtustatakse oma rassi enam kui teist ning seeläbi tajutakse teist automaatselt ohuna, sest võimu või privileegi staatus ei ole püsiv ning oma positsiooni ja sellele tuginevat identiteeti tuleb kaitsta. Kui inimene on end identifitseerinud näiteks rassistliku ideoloogiaga, on tõenäoline, et ta puutub kokku kriitikaga, mis on küll suunatud tema vaadetele, kuid inimene, kelle jaoks rass on identiteedi puhul keskne, tajub seda isikliku rünnakuna. Kui inimene tunneb, et teda ei väärtustata ühiskonnas või et tema vaateid seatakse pidevalt kahtluse alla, tekib kognitiivne avanemine – ebakindlus, mille tagajärjel inimene kaotab kindlustunde oma identiteedis ja vaadetes. See omakorda võib viia mõne radikaalse grupiga liitumiseni, sest sellised grupid pakuvad väga fikseeritud identiteeti, eesmärke, juhiseid mõtlemiseks ja tegutsemiseks ning kuna inimene vajab kindlustunnet ja stabiilsust, et end hästi tunda, identifitseeritakse tugevate gruppidega, mis rõhutavad võimu ja staatust.