Eestlannast munarakudoonor: kurbadel hetkedel pakub lohutust, et olen mõne lapse ja pere õnnele kaasa aidanud

Saari on rahul – endale on doonoriks käimine kasulik, sest tervist analüüsitakse selle käigus põhjalikult. Foto: Erik Prozes / Postimees

27-aastane Saari on olnud munarakudoonor koguni kolm korda. Viljakusprobleemidega peredele on sugurakudoonorlus sageli asendamatu viis terve lapse sünnitamiseks.

Eestis vajab pere loomisel igal aastal abi ligi 2500 lastetut paari. Doonorsugurakke kasutatakse kuni kümnel protsendil kunstlikest viljastamistest.

Saari on enda sõnul saanud doonorlusest tunde, et saab teiste õnne panustada. «Ma arvan, et igal inimolendil on vähemal või suuremal määral soov olla kellelegi teisele vajalik, ja munarakudoonorina saab see täidetud. Kui saad tunda, et tänu sinu eksisteerimisele on keegi kuskil loodetavasti väga õnnelik. Ja näiteks mõnikord juhtub endal olema kurb meel, siis pakub lohutust mõelda, et kusagil ehk on üks õnnelik laps ja perekond, kellele sina oled hästi natuke kaasa aidanud. Kuni endal pere loomine ja laste saamine lähituleviku plaanides ei ole, miks siis mitte seda teistele võimaldada,» rääkis Saari põhjustest, miks ta munarakudoonoriks hakkas. Tema jaoks ongi eriti positiivne saada tagasisidet selle kohta, kas on olnud edukaid rasestumisi.