Nelja lapse ema: tuli röövis beebina mu jalad ja sõrmed, aga see ei takistanud mind elamast

Jessica on lastega alati hakkama saanud.

FOTO: Kuvatõmmis.

Jessica Davies ei mäleta päeva, mis muutis ta elu. 1986. aasta veebruaris, kui ta oli seitse kuud vana, möllas lapsepõlvekodus tulekahju, mis jättis Jessica ihu 65 protsendi ulatuses kaetuks põletusarmidega, röövis ta mõlemad jalad, sõrmed, kõrva ja osa suust.

Jessica ei ole kunagi lasknud puudel end pidurdada.

FOTO: Kuvatõmmis

Jessica on tänaseks 34-aastane ja elab nelja lapsega Wales`is. Ta soovib anda eeskuju - kui elu pöördub pea peale, ei pea sellele alla vanduma.

«Mu ema räägib sageli päevast, mil kaksikõega sündisime – seda rõõmu ja kohest armastust, mida ta tundis meie mõlema vastu,» jutustab Jessica Wales Online`le. «Minu elu võttis uue suuna ühel külmal talvepäeval, mil meie kodus möllas juhuslikult tekkinud tulekahju.»

Beebid viidi kopteriga haiglasse. Ema jättis mõttes Jessicaga juba hüvasti, sest pisipiiga vankus elu ja surma piiril, aga keeldus siiski elust lahti laskmast. Tema õel olid kolmanda astme põletushaavad jalgadel ja näol.

Jessica põletushaavad olid nii laiaulatuslikud, et arstidel oli raskusi, et saada siirdamiseks nahka ta enda kehalt. Lõviosas nahasiirikutest tuli ta kaksikõelt. «Mind opereeriti peaaegu koheselt, et anda mulle paremad võimalused ellu jäämiseks,» räägib Jessica, kelle rängalt põlenud jalad amputeeriti samuti. Kokku on ta üle elanud üle 80 operatsiooni. «Kui tulin intensiivravist välja, tehti mulle järgneva kolme kuu jooksul igal nädalal keskmiselt kolm operatsiooni.»

Kui pisipiiga saadeti koju, ootas teda ees füsioteraapia ja paljud teised teraapiad.

«Üllatavalt kombel arenesin samas tempos nagu tavalised väikelapsed. Aastaselt tõusin esimest korda oma köntidele. Varsti jooksin ringi oma proteesjalgadega ja mul ei olnud probleemi, et teiste lastega sammu pidada,» tõdeb Jessica.

«Kasvades ei tulnud mulle isegi pähe, et mul võiks olla eeliseid või et mulle peaks tegema erandeid. Mind koheldi samamoodi nagu meie pere teisi lapsi - pidin samamoodi tegema ka kodutöid.» Ainus eristuv tahk Jessica argielus oli allkorrusele ehitatud magamistuba.

«Elasin tavalist elu, õppides tegema asju teisel moel. Olin väga iseseisev ja kui teised läksid rulatama, ei jäänud ma nendest maha. Lükkasin rula peal hoogu, kasutades selleks oma käsi.» Kätega andis ta ka hoogu spetsiaalsele jalgrattale.

«Leidsin alati mooduse, kuidas ületada takistusi,» sõnab Jessica.

Politseiniku ühe käe kõrval Jessica, teises märjad kunstjalad

«Mul ei olnud jalgu, aga läksin takistustest üle kätel kõndides – ronisin isegi puudel.» Ema suust lipsasid vandesõnad, kui ukse taha ilmus politseinik – ühe käe küljes Jessica ja teises rippumas läbimärjad jalaproteesid. «Kui puul turnisin, andsid mu kunstjalad järele ja lendasid ojasse. Sõprad andsid hea idee – panna need puu külge kuivama. Võite ette kujutada seda segaduses ja kohkunud ilmet politseiniku näol, kui ta nägi jalgu puu otsas kuivamas.»

Kui Jessica sai 17, õppis ta autot juhtima. Energilisus ja elujaatav suhtumine on saatnud teda kõikjal. Jessica asus tööle invaliidistunud noorte täiskasvanutega, õpetades neile hakkama saamiseks vajalikke oskusi, et elada iseseisvat elu. Teenima asudes kolis ka Jessica ise perest eraldi elama.

Aasta hiljem tervitas ta oma esimest last. «Olin alati teadnud, et tahan saada noorelt emaks ja teadsin, et sellega kaasneb täiendavaid väljakutseid.»

Kõik neli rasedust on olnud Jessica jaoks viimastel kuudel katsumuseks. Ratastoolist sai ta päästja. «Kõik mu armid venisid viimse vindini. On naljakas, et unustad kõik katsumused kohe, kui beebi asetatakse su kätele ja tunned vaid armastust.»

Kui Jessical ei olnud parasjagu jalgu alla sätitud, sõidutas ta beebit ringi väikses ratastega korvis – ta tegi põrandale ka väikese mähkmete vahetamise staabi.

Kui sündis kolmas laps, muutusid asjad palju lihtsamaks, kuna siis kolis pere uude abivajadustega inimestele ehitatud majja.

«Lapsed ei ole kasvades kunagi küsinud, miks ma olen teistsugune. Olen olnud lihtsalt nende ema.

Milliseid väljakutseid ma ka ei kohta – emaks olemine kaalub kõik üles. Mu lapsed on mu inspiratsioon,» tõdeb naine.

«Elu ei pea jääma seisma, kui sul on puue. Kui sul on tahe, leiad sa tee. Puudega või ilma – kõik, mida sa tahad, on käeulatuses.» 

Tagasi üles