Miks süüdistatakse kuriteos sageli ohvrit?

Ohvri süüdistamine juhib tähelepanu kurjategijalt eemale. Foto: Shutterstock

Selleks, et tunda end turvaliselt maailmas, milles toimuvat ei ole inimestel alati võimalik kontrollida, kujutavad inimesed maailma ette õiglasemana, kui see tegelikult on. 

Õiglase maailma hüpotees

Seda tendentsi nimetatakse õiglase maailma hüpoteesiks – tahe näha maailma kui õiglast ning loogilist süsteemi, milles halb saab osaks inimestele, kes on selle mingil moel ära teeninud. See mõttelaad vähendab hirmu, et igaühega võib mingil hetkel juhtuda midagi, mis on nende kontrolli alt väljas ning mis nende tegudest hoolimata ei ole õiglane.

Sellest lähtuvalt keskendutakse sageli kuriteo puhul ohvri enda vastutusele ning rollile oma saatuse kujundamises. Võimalus, et inimene, kes on kõik õigesti teinud, võib siiski sattuda kuriteo ohvriks, tekitab õiglase maailma hüpoteesist lähtuvatel inimestel kognitiivse dissonantsi. Selle vältimiseks ratsionaliseerivad nad olukorda nii, et fookus on sellel, mida ohver pidanuks tegema teisiti.

Sageli suhtutakse vägistamise või koduvägivalla ohvritesse halvakspanuga, sest inimestele, kes pole ise seesugust olukorda kogenud, tuleb pähe mitmeid mooduseid, kuidas saanuks olukorda vältida või ennetada. Ühest küljest tekitab see inimeses turvatunnet, et kui tema ise sellises olukorras oleks, teaks ta hästi, mida teha paremini. Teisest küljest demonstreerib see empaatiavõime piiratust. Seisukoht, et ohver on osalt ise süüdi, on problemaatiline juba seetõttu, et olgugi et kuriteos on mitu osapoolt, on just kurjategija see, kes langetab teadliku ning eesmärgipärase otsuse, mis viib sündmusteni, kus ühe osapoolega juhtub midagi halba. Mõistagi on võimalik vältida päris palju kuritegusid näiteks sellega, et inimene veedab võimalikult suure osa ajast oma kodus, kuid see jätab tähelepanuta ühiskonnas eksisteeriva kuritegevuse probleemi.

Hüpoteesi psühholoogiline alus

Teadlased korraldasid katse, milles lasti osalejatel pealt vaadata, kuidas naisele tehti järjest mitu elektrišokki. Ühele pealtvaatajate rühmale öeldi, et naine tegelikult haiget ei saanud, teisele rühmale seda ei öeldud. Osalejatel paluti kirjeldada, kuidas nad naisesse suhtusid. Rühm, kes arvas, et naisele tehti valusaid elektrišokke ilma mingi selge põhjuseta, suhtus temasse negatiivsemalt. Rühm, kellele oli öeldud enne küsimustele vastamist, et naine tegelikult haiget ei saanud, hindas naist märksa positiivsemalt. Süütule inimesele valu põhjustamine häiris katses osalejaid nii palju, et nad kujundasid oma nägemuse naisest negatiivseks, et säiliks nende endi nägemus õiglasest maailmast.

Uuringusarjas, milles osales 994 inimest, leiti, et mida jäigemad on inimeste moraalsed vaated (usulised või ideoloogilised), seda suurema tõenäosusega süüdistavad nad kuriteos või õnnetuses ohvrit. Näiteks paluti osalejatel kirjeldada seksuaalrünnaku üle elanud inimest ning selgus, et jäigemate vaadetega inimesed kasutasid suurema tõenäosusega sõnu „räpane“ ja „nakkusohtlik“, teised aga kirjeldasid ohvrit sõnadega „traumeeritu“ ning „viga saanu“.

Katse käigus kirjeldati osalejatele olukorda järgmiselt: Dan lähenes peol Lisale, andis talle uimastit sisaldava joogi ning hiljem ründas teda. Jäikade vaadetega inimesed keskendusid olukorra hindamisel sellele, kuidas ohver oleks võinud olukorda vältida. Teised keskendusid aga sellele, kuidas vähendada võimalike kurjategijate ligipääsu uimastitele või pidudele. Samuti selgus, et keelekasutus on inimeste suhtumise kujundamisel väga oluline. Ühele rühmale kirjeldati olukorda nii, et kurjategija on lauses subjekti positsioonis: Dan lähenes Lisale. Teisele rühmale esitati olukord umbisikuliselt: Lisale läheneti. Esimene rühm, sõltumata vaadetest, keskendus märksa vähem ohvri süüle ning teine rühm mõistis ohvri hukka.

Ühiskondlikud narratiivid

See, mis kujul on info lugejale esitatud, mõjutab tugevalt lugeja suhtumist kurjategijasse ning ohvrisse. Meedias kajastatud ohvrid on inimestele üldjuhul tundmatud ning seetõttu on nendega raske suhestuda. Uuringud on näidanud, et kui meedia kirjeldab olukorda ohvri seisukohast – juhtunu detailid, ohvri kannatused ja tagajärjed –, hindavad lugejad ohvrit negatiivsemalt, sest neil on raske ette kujutada, et kannataja on süütu inimene ning meedias kirjeldatud koledused tekitavad vajaduse sündmusi ratsionaliseerida. Samas, kui väljaanne kirjeldab juhtunut kurjategija seisukohast, hinnatakse ohvrit positiivsemalt ning kaastundega ning hukkamõistu pälvib kurjategija. 

Kognitiivne dissonants tekib ka kurjategijate lähedastel või juhul, kui kurjategija on armastatud kuulsus. Tihti üritatakse juhtunut ratsionaliseerida. Näiteks seksuaalrünnakus süüdi mõistetud Brock Turneri isa püüdis kohtus kaitsta oma poja tegu – teadvusetu naise seksuaalne ärakasutamine prügikasti taga – sellega, et poeg õpib väga hästi ja tal on potentsiaal saada heaks sportlaseks. Nimelt ei soovinud Turnerite pere, et poja kuritegu mõjutaks negatiivselt tema karjääri. Ohvrile heideti ette vastutustundetust ning eriti rõhutati asjaolu, et ohver ise oli otsustanud tarbida liigses koguses alkoholi. Seksuaalkurjategija otsust naist ära kasutada kirjeldas perekond aga samas sõnadega me kõik teeme vigu. Brock Turner veetis vanglas vaid kolm kuud.

Õiglase maailma hüpotees mõjutab ka seda, kuidas inimesed maailma ja selles toimuvat laiemalt tajuvad. Suhtumine vaestesse, haigetesse, kodututesse ning sõjapõgenikesse lähtub tihti samuti õiglase maailma hüpoteesist – sageli mõeldakse, et inimesed on oma kehvades oludes ise süüdi, sest kui see nii ei oleks, siis poleks ka eduka inimese saavutused pelgalt tema enda tegevuse tulemus. Ometi on võimatu kindlaks määrata, kuivõrd on inimesel ühes või teises keskkonnas võimu, vahendeid või oskust kujundada oma elukäiku. Kas õiglase maailma hüpoteesist lähtuv seisukoht, et iga saavutuse või staatuse taga on vaid inimese enda panus, on õige, on samuti raske hinnata. Teemapüstitus ei pisenda inimese panust või rolli ühiskonnas ning oma elutee kujundamisel, vaid pelgalt juhib tähelepanu sellele, et enne, kui inimene oma elutee kujundamist alustab, on mingid tegurid tema eest juba paika pandud (geograafiline sünnikoht, vanemate majanduslik staatus ja haridustase, vaimne ja füüsiline tervis). Näiteks on kindlaks tehtud, et vaesusesse sündinud lastel on keskmisest madalam IQ-tase – kas siis raseduse ajal tekkinud toitainete puudusest või sellest, et vaesuses kasvanud laste vanematel on vähem aega ning ressurssi laste arengusse panustada. See aga tähendab, et vaese pere laps ning keskklassi pere laps ei alusta oma eluteed võrdselt positsioonilt. Ometi, kui mõlemad täiskasvanuikka jõuavad ning paremates tingimustes kasvanud inimene edukam on, suhtutakse vaesuses kasvanud inimesse ükskõikselt – näiliselt olid tal ühiskonnas teistega võrdsed võimalused.

Looduskatastroofid on peaaegu ainus valdkond, mille puhul inimkond aktsepteerib, et juhtunu ei olnud inimese mõjutada, vaid paratamatus, ning ohvrid pole oma saatuses sel juhul süüdi. Kohati tuleb ette sarnast suhtumist ka kuritegevusse – see on paratamatu nagu loodusjõud –, mistõttu tuleb keskenduda pigem sellele, mida saaks ohver teha, et vägivalda vältida. Samas on teadlased leidnud mitmeid viise, kuidas kuritegevust ühiskonnas vähendada, ent kuna vägivalda ümbritsev diskursus on pigem ohvrikeskne, jäävad need meetodid tagaplaanile. Kuritegevus ei ole paratamatus, vaid mitmetahuline probleem, mida mõjutavad mitmed tegurid (vaesus, lapsepõlvetraumad, kokkupuude vägivallaga, vaimne tervis), mis väärivad oluliselt rohkem tähelepanu.