Verekeskuse juhataja: veregruppe on oluliselt rohkem kui kaheksa

Praegusest rahvusvahelisest veregruppide klassifikatsioonist võib leida 36 põhjalikult kirjeldatud veregruppide süsteemi enam kui 350 veregrupi antigeeniga. Nende võimalikult täpne tuvastamine tagab, et doonori ja patsiendi veregruppide erinevus ei avalduks vereülekandel ebasoovitavate kõrvaltoimetena.

FOTO: Joakim Klementi / Eesti Meedia/Scanpix

Vereülekande puhul liigub meditsiin aina enam personaalsuse suunas, arvestades ravitaktika valikul võimalikult palju iga inimeste eripäraga. «Me kõik oleme oma välimuselt, iseloomult ja võimetelt erinevad ning samasugune tunnuste paljusus esineb ka meie sisemuses,» tõdeb Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja dr Riin Kullaste.

Veregruppide kohta teab enamik inimesi, et on kaheksa varianti, mille vahel inimkond jaguneb – A, B, AB ja 0 veregrupp, mis omakorda jagunevad reesus positiivseteks ja negatiivseteks. «Tegelikult teavad veregruppidega tegelevad teadlased ja meedikud juba ammu, et reaalsuses on erinevaid veregruppe kordades rohkem ning nende erinevad kombinatsioonid tagavad iga inimese unikaalsuse. Praegusest rahvusvahelisest veregruppide klassifikatsioonist võib leida 36 põhjalikult kirjeldatud veregruppide süsteemi enam kui 350 veregrupi antigeeniga,» tähendab Kullaste.

Vereülekannet planeerides arvestatakse seni samuti eelmainitud kaheksa veregrupiga. «Samas liigub maailmameditsiin järjest enam personaalsuse poole, arvestades ravitaktika valikul võimalikult suurel määral inimese eripäraga. Tänapäevaste uuringumeetoditega on võimalik veregruppe üha täpsemalt määrata – teeme seda nii Regionaalhaigla verekeskuse doonoritel kui patsientidel haiglates, eesmärgiga leida parim sobivus doonori ja patsiendi vere vahel.»

Paljudel Regionaalhaigla verekeskuse doonoritel on määratud erinevad antigeenid Rh veregrupisüsteemis (rahvapäraselt reesus) ja ka kliiniliselt olulistes veregrupisüsteemides. Viimane aitab tagada, et doonori ja patsiendi veregruppide erinevus ei avalduks vereülekandel ebasoovitavate kõrvaltoimetena. «Püüdleme selle poole, et neid erinevusi vältida ja et kõrvaltoimeid esineks võimalik vähe,» sõnab Kullaste.

Meedia vahendusel doonorite vereloovutusele kutsumisel ei saa enamasti niivõrd detailset infot lisada, sest ka doonorid ise ei pruugi oma täpsustatud veregruppe teada ja lähtuvad kutsele reageerides oma AB0 ja RhD kuuluvusest. Kui aga kutse on personaalne – SMS, e-post või telefonikõne, siis on verekeskusele inimese täpsustatud veregrupp teada ja on tõenäoline, et oodatakse just seda konkreetset doonorit kogu tema ainulaadsuses.

Isegi, kui tundub, et verevarud on piisavad, võib esineda olukord, mil just üks, kindla veregruppide kombinatsiooniga doonoriveri on puudu. «Sel juhul pöördumegi otse nende doonorite poole, kelle vere varasematest uuringutest teame, et neil see vajalik veregruppide valik olemas on,» selgitab Kullaste, lisades: «Edaspidi hakkame seda täpsustatud infot oma doonoritega järjest rohkem jagama, et teadvustada neid oma laiendatud veregrupist ehk mida olulist tuleb silmas pidada veel peale AB0 ja RhD tunnuste. Selline informatsioon on üliväärtuslik ka neil juhtudel, mil doonor peaks ise patsiendi rolli sattuma ja vereülekannet vajama.»

Tagasi üles