Palliatiivravi aitab lootusetult haigetel väärikalt surra

Kui palliatiivravi printsiipe hakata kohe kasvaja diagnoosi saades kasutama, muutuvad patsient ja lähedased rahulikumaks ning haige vaevused on väiksemad.

FOTO: Shutterstock

Suremine ei ole filmilikult ilus, vaid kestab sageli nädalaid, sõnas Põhja-Eesti Regionaalhaigla palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Homme arutatakse Arvamusfestivalil teemal, mida teha, kui surm koputab uksele. Teame, et elu lõpeb surmaga, kuid ometi oleme abitud, kui lähedased või me ise surmaga silmitsi seisame. Seetõttu ongi oluline teada, mida teha, kui arstiteadus ei oska enam aidata.

Palliatiivravi kinnitas arenenud lääneriikides omaette iseseisva erialana kanda 1960ndatel, ning alguses oli see mõeldud sureva vähihaige vaevuste leevendamiseks. Ajaga märgati, et kui ravi printsiipe hakata kohe kasvaja diagnoosi saades kasutama, muutuvad patsient ja lähedased rahulikumaks ning haige vaevused on väiksemad. Nii lisandusid palliatiivravi patsientide hulka kroonilised haiged, veidi hiljem ka trauma järgselt elukvaliteedi muutuse üle elanud inimesed ning puudega lapsed.

Vaja võib olla narkootilisi valuvaigisteid

Eestis pole enamikule surijatest kättesaadavad ei palliatiivravi ega selle üks osa – hospiits ehk elulõpuravi. Sillaste ei nõustu ka haigekassa seisukohaga, mis on pannud elulõpuravi ja õendusabi vahele võrdusmärgi. «Suremine ei ole ilus, nagu filmides – haige lamab kauni soenguga pehmetel patjadel, ütleb saatusliku lause, kellele pärandab varanduse ja käsi vajab üle ääre. Tegelikult võib surm kesta nädalaid - surev keha ei võta sööki vastu, organism laguneb, valud võivad tugevneda, vahel tekib sügav õhupuudus. Haige seisund võib muutuda tundidega, näiteks on vaja määrata narkootilisi valuvaigisteid, mida õdedel ei ole õigus teha,» selgitas Sillaste.

Elulõpuravi kõrval kerkib tihti üles eutanaasia teema. «Minu sügav kummardus tänavu Šveitsis oma elu abistatud eutanaasiaga lõpetanud Jane Paberitile, kes võttis oma viimaseks tööks teema tõstatamise,» rääkis Sillaste, olles isiklikult eutanaasia pooldaja, kuna ta näeb oma töös piisavalt hetki, kui inimese meeletuid vaevusi ei suudeta enam leevendada. «Aga kuna Eestis on eutanaasia keelatud, peame keskenduma palliatiivravile,» sõnas ta, tuues näiteks patsiente, kes tulevad meeleheitel vastuvõtule, küsides, kas tõesti ei ole võimalik seda ühte ja viimast süsti teha. Kui neil ravi käigus aga enesetunne paremaks läheb, tõdevad nad, et küsimus oli ennatlik.

Samuti on palliatiivravi meedikud sageli tõlgiks haige ja lähedaste vahel - kõik on vaprad ja naeratavad, ometi on hingel valus ja tähtsad jutud rääkimata. «Mõnikord lähedased nõuavad, et tehke veel midagi, aga haige vaatab anuva pilguga, et laske vaid olla,» kirjeldas Sillaste olukorda, kus esmalt on alati oluline patsiendi tahe.

Hollandis, kus eutanaasia on lubatud, on laias laastus numbrid järgmised - 100 haiget küsib eutanaasiat, luba antakse kümnele ja üks reaalselt kasutab. «Vahel on inimesel ainuüksi sellest abi, kui ta teab, et luba on olemas,» tõdes Sillaste.

Ajukasvajaga lapsepõlvesõbranna soovis kodus surra

Palliatiivravi osas on mujal maailmas palju uuringuid tehtud, mis näitavad suurt rahalist kokkuhoidu, aga ka patsientide ja lähedaste suuremat rahulolu, mistõttu on eriala laiapõhjaline areng ka Eestis väga oluline. Samuti on tähtis koolitada häid spetsialiste. Dr Sillaste, erialalt anestesioloog, sattus elu lõpu ravi juurde isikliku kogemuse kaudu – ligi 19 aastat tagasi soovis ta aidata lapsepõlvesõbrannat, kes ajukasvaja diagnoosiga palus võimalust kodus surra. «Mul on kahju, et ma ei saanud teda tookord nii aidata, nagu praegu oskan,» sõnas Sillaste.

Pikemalt saavad huvilised palliatiivravi ja väärikama suremise teemal kaasa rääkida juba homme, kui kell 14 algab Paide Arvamusfestivalil Tervise alal arutelu «Kui surm koputab uksele».

Tagasi üles