Kliimasoojenemine muudab inimese toidulaua järjest ohtlikumaks

Kalades sisalduv raskmetall on inimestele ohtlik.

FOTO: Shutterstock

Kala on küll hea valgu ja oomega-3-rasvhapete allikas, kuid teadlased hoiatavad selles sisalduva metüülelavhõbeda eest. Mitmed inimese toidulauale jõudvad kalaliigid sisaldavad seda raskmetalli ohtlikus koguses ning teadlased uurisid välja, miks selle aine sisaldus kalade organismis järjest suureneb.

Metüülelavhõbe on toksiline ühend, mis tekib elavhõbeda kokkupuudel erinevate bakteritega. Veekogudes kasvavad veetaimed imavad ühendi endasse ning veetaimedest toituvad väiksemad kalad söövad ühendi taimedega koos sisse. Röövkalad nagu tursk ja tuunikala, kes toituvad teistest kaladest, sisaldavad seetõttu eriti suures koguses metüülelavhõbedat ning nii jõuab see ka inimese toidulauale.

Teadlaste hinnangul on metüülelavhõbeda sisaldus inimeste menüüs viimastel aastatel ohtlikult suurenenud. 82–94 protsenti kokkupuutest selle ühendiga tuleb mereandide söömisest, eriti aga tursa, tuunikala ja mõõkkala söömisest. Näiteks leiti, et harilik tuun sööb oma suuruse kohta ebaproportsionaalselt palju väikseid kalu, sest liigile on omane suur ujumiskiirus ning rohke liikumine, mistõttu kulub palju energiat ning ühes sellega ka toitu.

Uuringus analüüsiti 30 aasta jagu Atlandi ookeani ökosüsteemi andmeid ning leiti, et aastatel 1970–2000 vähenes metüülelavhõbeda sisaldus tursas ning suurenes ogahaides, sest nende peamise söögiallika ehk heeringate arv oli ookeanis järsult vähenenud. See tähendab, et tursal tuli süüa sardiine ja teisi väiksemaid kalu, mis sisaldasid vähem metüülelavhõbedat kui heeringas. Ogahaid seevastu hakkasid heeringa asemel jahtima teisi röövtoidulisi elukaid nagu kalmaarid, kelle metüülelavhõbeda sisaldus on tunduvalt suurem kui heeringal. 2000. aastal hakkas heeringa populatsioon taastuma ning tursa metüülelavhõbeda sisaldus suurenes taas ning ogahai oma vähenes.

Toit ja selle kättesaadavus pole aga ainus, mis metüülelavhõbeda sisaldust mõjutab. Kalade energiavajadust mõjutab ka kliimasoojenemine ja sellest tingitud veetemperatuuri tõus. Mida soojem on vesi, seda rohkem energiat kalad vajavad. Nimelt leiti, et aastatel 2012–2017 suurenes hariliku tuuni metüülelavhõbeda sisaldus iga aastaga 3,5 protsenti. See tähendab, et vaid 1-kraadine temperatuuritõus ookeanis suurendab ogahai metüülelavhõbeda sisaldust 70 protsenti ning tursal 32 protsenti.

Metüülelavhõbe on toksiline kesknärvisüsteemile ja perifeersele närvisüsteemile. Selle sissehingamine võib kahjustada seedimist, immuunsüsteemi, kopse, neere ning põhjustada ka surma. Pikaajaline kokkupuude – kas sisse hingamise või söömise teel – võib põhjustada neuroloogilisi ja käitumishäireid. Mürgituse või kergema kahjustuse sümptomid on värinad, unetus, mälukaotus, peavalud ja kognitiivsete võimete vähenemine. Eriti ohtlik on metüülelavhõbe raseduse ajal, sest arengujärgus organism on ühendi suhtes eriti tundlik ning kokkupuude võib põhjustada närvisüsteemi väärarengut ning mõtlemisvõime, keeletaju, tähelepanu, motoorika ja nägemise alaarengut või kahjustust. Samuti leiti, et toidust saadav metüülelavhõbe suurendab rinnavähi riski ning toetab vähirakkude paljunemist vähihaigetel inimestel.

Populaarne

Tagasi üles