:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)
/nginx/o/2019/08/16/12470928t1h9b5d.jpg)
Linnalapsed võivad lõpetada gümnaasiumi nii, et pole kordagi metsa sattunud, rääkis Rocca al Mare kooli bioloogiaõpetaja ja loodusretkede juht Silja Pihelgas tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».
Õpetaja avaldab, mis aitab ohjata koolistressi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui suvel veedavad noored õues mõnevõrra rohkem aega, siis õppeaasta keskel ollakse tubasemad ja sageli pole lastel aimugi, missugune on mets ja raba erinevatel aastaaegadel. Tallinnas asuv Rocca Al Mare kool on juba 15 aastat korraldanud neli korda aastas päeva, mille kõik kooli 1000 õpilast ja õpetajat veedavad looduses.
«Kui kool tööd alustas, vaatasime oma suurt perekonda, kuhu kuuluvad õpilased, õpetajad ja lapsevanemad, ning tõdesime, et me käime linnas tööl ja koolis, magame linnas, ajame linnas igapäevaseid asju ja sõidame puhkama teise linna,» rääkis Pihelgas. «Mõni laps lõpetab kooli nii, et ei satu kordagi maale. Kui noor ei ole käinud külades, näinud loodust või jalutanud kruusateel, jäävad edasised eluvalikud piiratuks,» lisas Pihelgas.
Retked loodusesse toimuvad klasside kaupa. Pihelgase sõnul on enne minekut alati küsimusi ja hädasid, kuid tagasi tulevad õpilased rahulolevatena. «Lapsevanemad saavad aru, et looduses käigud on õppimise protsess, kus laps saab õpikutarkusele lisaks kogemuse, kuid on ka hirme, näiteks puugid ja ussid. Samuti muretsetakse, kuidas laps põõsa taga pissil käib ning kus ta enne söömist käsi peseb,» rääkis Pihelgas. Ka noored on erinevad, loodusega tutvumist ei saa peale suruda. Samas ei või pidurdada ka neid, kes tahavad kõike uurida.
Iga loodusretk toimub erinevas kohas. Sel kevadel kõndis 12. klass lihtsalt kümme kilomeetrit kruusateedel, talude vahel kuulates linnulaulu. «Kui mõni ei saanud alguses aru, miks just jalutusretk, siis kooli lõpetades tõdesid abituriendid, et see käik oli tegelikult väga äge – ühele meeldis rütm, teisele jututeemad, kolmandad leidsid uued mõttekaaslased,» rääkis Pihelgas, lisades, et tegelikult oli palju neid, kes polnud kunagi nii pikka maad looduses kõndinud.
Lisaks koolitööle korraldab Pihelgas loodusretki ka teistele huvilistele. Selle suve suurim ehmatus oli kogenud looduses käijale see, kui ta nägi Järvamaa piiril Norra allikate juures, kuidas laudteede peale oli ehitatud metallvõrgustik. «See kolises nii, et kõik loomad inimeste tuleku peale ehmatasid. Meie ainuke eesmärk oli vaikselt astuda, kuid see ei olnud enam võimalik. Nüüd kuulen, et Eestimaa on kaetud selliste võrkudega – minu meelest on midagi läinud ikka väga valesti,» lausus Pihelgas. Ühelt poolt on arusaadav, et turismi arendamise kontekstis mõeldakse looduses jalutaja ohutusele, kuid teisalt ei sobi rajad enam õppekäikudeks, sest laps ei puutu kõrgetel võrgustatud laudteedel ukerdades enam loodusega otseselt kokku. Tõeline huvi tekib alles siis, kui saab ise loodust katsuda ja seda kõigi meeltega uurida.
«Minu suur unistus on korraldada jalutuskäike lapsi ootavate emadega – ka linnas kodu lähedal on loodust, mõni kummaline puu või rada, mida hiljem saab vankriga jalutades uurida ning siis juba lapselegi näidata,» rääkis Pihelgas. «Alles loodusega otseselt tuttavaks saades tekib suhe, hoolimine ja armastus. Tehke silmad lahti, vaadake, kuulake, katsuge, maitske - loodust saab märgata tegelikult igal pool,» soovitas Pihelgas.