/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/19/12479509t1hc65d.png)
Helen Finchman`i jättis 21-aastaselt halvatuks müeliit ehk seljaajupõletik, mis tekkis viirushaiguse tagajärjel.
Neiu ärkas üles kange kaelaga ja mõned tunnid hiljem oli halvatud (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helen ärkas, kael kange, ja pani selle esiti halva magamisasendi arvele, kirjutab Wales Online. Enesetunne muutus hullemaks.
«Mul oli raske hingata ja äkki tundsin käes valusid. Helistasin arstile ja telefonile vastanud sekretär ütles, et läheksin kohe haiglasse. Hakkasin paanitsema.» Parameedikud saabusid ja tegid neiule elektrokardiogramm (EKG), mis oli korras. Helen tundis aga, et midagi on siiski väga viltu ja nõudis, et ta viidaks haiglasse.
«Nad aitasid mu püsti ja ma lihtsalt kukkusin nende käte vahelt põrandale, segaduses, miks ma püsti ei seisa,» meenutab ta.
Helen mäletab, et arstid pärisid vanematelt, kas ta on midagi tarbinud.
Järgmisel päeval tehti haiglas uuringud ja kontrolliti reflekse – neiu jäsemed ei liikunud.
«Ma nutsin. Ma ei saanud isegi pühkida enda pisaraid,» sõnab noor naine.
Heleni seisundi kutsus esile seljaajupõletik, mis tekib eelnevalt põetud viirushaiguse tagajärjel.
Helenit tabanud müeliidile pole tõhusat ravi, aga seisundit saab parandada taastusraviga. Helen veetis kuus kuud haiglas ja pärast seda aasta taastusravis, mille tulemusel hakkasid ta käed taas mõnevõrra toimima. «Suudan nüüd liigutada käsi piisavalt, et end toita, aga ma ei saa endale ise toitu valmistada ega seda lõigata. Ma ei saa teha iseseisvalt eriti midagi,» tõdeb Helen.
Kolm aastat pärast liikumatuks jäämist vajab Helen pidevat hoolt. Ta elab nüüd paigas, mis on kohandatud erivajadustega inimestele.
«Eelmisel aastal, kui oli tõeliselt palav, ei saanud ma iseseisvalt minna isegi päikese kätte, vaid pidin ootama, mil saabuvad mu hooldajad,» räägib ta argipäevastest raskustest.
«Ma ei saa teiste abita pesta, riietuda, liikuda või autost välja. Olen tänulik hoole eest, mida mulle võimaldatakse, aga tahaksin asju ise teha.»
Helan lisab: «Mulle meeldib majast välja saada – olen olnud vangistatud juba piisavalt kaua.»
Ta leiab, et ette nähtud 15 minutit füsioteraapiat nädalas pole piisav, et hakata taas liikuma. Sõbrad korjavad heategevuslike ürituste kaudu raha, mida neiu saaks suunata liikuvuse parandamisse, kuna ratastoolist välja saamine on Heleni suurim unistus.