:format(webp)/nginx/o/2019/08/21/12485204t1h9377.jpg)
«Arstid peavad oskama laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid terviklikult käsitleda,» ütleb Tartu ülikooli kliinikumi naistearst Kai Part, kes koolitab selles osas teisi arste. «See kõik nõuab järgi õppimist, sest seda varasemalt ülikoolis ei õpitud.»
«Laste seksuaalvägivalla kahtluse puhul vigastuste hindamine ja tervikliku abi andmine on küllaltki kitsas valdkond, millele pole Eestis varasemalt piisavalt tähelepanu pööratud,» räägib dr Part. Med24 kirjutab, et teemaga hakati süstemaatilisemalt tegelema neli aastat tagasi, kui loodi seksuaalvägivalla kriisiabikeskused Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Neis on ööpäevaringne esmane abi koos psühholoogilise toetuse, vigastuste kirjeldamise ja jäädvustamise, tõendmaterjali kogumise, HIV-i ennetava ravi alustamise vajaduse hindamisega ning suunamisega järelravile. Alates keskuste avamisest on sinna sattunud ka lapsi. Nüüdseks on Tallinnasse ja Tartusse loodud tööpäeviti avatud lastemajad.
«Oleme märganud, et sageli puudub julgus ja oskus vaadata last läbi nii, et see poleks traumeeriv,» tõdeb Part. Tema sõnul tuleb arstil arvestada laste psühholoogiliste vajadustega, olla julgustav ja mänguline ja anda perekonnale tagasisidet, et isegi, kui on vigastused, siis need paranevad ja kahjustused pole jäädavad. «Esineb traumasid, kus lapsed ise kukuvad mingisuguste esemete otsa ja arstil tuleb osata neid juhtumeid vägivallast eristada. Tuleb tähelepanelikult panna kokku tervikpilt sellest, mida laps ja perekond räägivad. Pisikeste märkide järgi tuleb osata diferentsida, kas on tegemist näiteks kukkumisest tingitud traumaga või on vigastused kellegi teise poolt põhjustatud. Seda kõike tuleb teha tundlikul moel.»
2017. aastal avaldas Maailma Terviseorganisatsioon juhendi seksuaalvägivalla kahtlusega lapse käsitlusest tervishoiusüsteemis.
Võimalusi end selle teema osas Eestis täiendada on 12. septembril toimuval koolitusel «Seksuaalvägivalla kahtlusega lapse käsitlus meditsiinisüsteemis».