/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/02/12522406t1h2a95.jpg)
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Davide Ticchi keskendus doktoritöös narratiivteraapiale kui meetodile, mis aitaks ühiskonnas end paremini tunda inimestel, kelle keha on mingil põhjusel deformeerunud.
Doktoritöö uuris, kuidas aidata moondunud kehaga noorukitel kujundada positiivset enesekuvandit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ticchi uuris väitekirjas noori, kellel on kaasasündinud rindkere defekt. Täpsemalt uurib ta kõige levinumat ülakeha defekti pectus excavatum, mida iseloomustab rindkere keskel olev õõnsus.
Deformeerunud välimus tekitab paratamatult häbitunnet ja võib põhjustada kannatusi, teiste inimeste poolt näpuga näitamist ning depressiooni. «Ühiskondlikult ja virtuaalselt eelistatakse paljaid ja lihaselisi torsosid ning need on seksuaalselt objekteeritud. Seetõttu on oluline tähelepanu pöörata noorte häbi- ja sotsiaalse ebamugavustunde leevendamisele, mis kaasneb kaasasündinud anomaaliaga,» leiab Ticchi.
Ticchi sõnul on noored ja nende perekonnad üsna tihti olukorras, kus nad ei saa professionaalset abi ja neil puuduvad nii kirurgilise kui ka teraapilise ravi kohta teadmised.
Toetav meetod
Tänapäeval saab kaasasündinud rindkere defekti (pectus excavatum) ka kirurgiliselt ravida. Ticchi toobki väitekirjas välja, et kliiniline sotsiaaltöö ning narratiivteraapia oleks kirurgilisele lähenemisele alternatiiviks ja toetavaks meetodiks. Lugude jutustamine aitaks moondunud kehaga noortel oma kehapildiga seotud probleeme paremini mõista ja harjuda sellega elama.
Ticchi sõnul ongi tema väitekirja eesmärk uurida, kuidas narratiivteraapiline lähenemisviis füüsiliste anomaaliate ravis võiks pakkuda psühhosotsiaalset tuge ühiskonnas, kus aukohal on keha täiuslikkus.
«Koolitatud kliinilised sotsiaaltöötajad saaksid kasutada oma teaduslikke teadmisi ja oskusi, et aidata peredel kriisidega toime tulla olukorras, kus nad ei suuda otsustada või kardavad kirurgilist meetodit,» leiab Ticchi. Lisaks oleksid perekonnad tänu kliinilistele sotsiaaltöötajatele paremini teadlikud rindkere seina deformatsioonide põhjustest, olemusest, kulust, ravist ja tulemustest.
Kasutades narratiivteraapilist lähenemist, avanes Ticchi väitekirjas kliinilise sotsiaaltöö uus fookus, mis on rohkem orienteeritud probleemidele kui distsipliinidele ja mis põhjendab rindkere kirurgia interdistsiplinaarsust kliinilise sotsiaaltööga.
Ticchi analüüsib oma väitekirjas nii kirjandusest pärinevaid kui ka teraapia eri osapooltelt (noorukid ise, nende pered, terapeudid jne) kogutud andmeid.
Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorandi Davide Ticchi väitekirja pealkiri on «Slender shadows of youths: A narrative therapy approach to explore life stories about social and self-stigma of chest wall deformities for clinical social work practice» ehk «Noorukite kleenukesed varjud: narratiivteraapiline lähenemine elulugude uurimisele rindkere moonutusega seotud sotsiaalse ja enese-stigma kohta rakendamiseks kliinilise sotsiaaltöö praktikas».
Avalik kaitsmine toimub esmaspäeval, 2. septembril Tallinna Ülikooli saalis M-213, algusega kell 16. Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Merike Sisask. Oponendid on Texase Ülikool Austinis professor Diana DiNitto ning Firenze Ülikooli Meyeri lastehaigla professor Antonio Messineo.