Eesti psühhiaatri uurimus aitab mõista paanikahäirega patsientide isikuomadusi

Depressed girl catching antidepressant pills

FOTO: Antonio Guillen Fernández / PantherMedia / Antonio Guillen Fernández

Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis on valminud doktoritöö, kus on kirjeldatud paanikahäirega patsientide isiksuseomadusi ja uuritud nende omaduste seoseid ravitulemusega. Ärevushäirete, sealhulgas paanikahäire ravitulemust ennustavate tegurite parem tundmine aitab kaasa personaalmeditsiinile ja annab võimaluse valida patsiendile sobivaim ravi.

Meditsiiniteaduste valdkonna doktorant, psühhiaater Ülle Võhma kirjeldas oma doktoritöös «Paanikahäirega patsientide isikuomaduste ja kliiniliste näitajate seos farmakoloogilise ravivastusega», et paanikahäire algab tavaliselt kahekümnendate eluaastate keskel. Naistel on leitud kõrgeim haaratus 25–34 ja meestel 30–44 eluaasta vahel. Paanikahäire kahjustab sotsiaalset toimimist, töö ja isikliku eluga toimetulekut ning üldist elukvaliteeti.

Võhma sõnul mõjutavad paanikahäire avaldumist nii bioloogilised tegurid, eelkõige geneetika, kui ka keskkondlikud ja psühhosotsiaalsed tegurid, sealhulgas isiksuseomadused. «Enamikus uuringutes on leitud, et paanikahäirega inimene on tervega võrreldes ärevam ja kogeb rohkem negatiivseid emotsioone. Meie uuringute järgi võib ühe olulise tunnusena tuua esile ka suurema somaatilise ärevuse. See tähendab, et need inimesed on võrreldes tervetega rohkem pinges ja rahutud ning neil väljenduvad kergemini ebameeldivad kehalised ärevussümptomid, näiteks higistamine, südamepekslemine, suukuivus ja peapööritustunne. Samuti on nad stressile vastuvõtlikumad – väsivad kiiresti ja on kergesti häiritavad,» kirjeldas psühhiaater.

Võhma sõnul ei ole paanikahäire ja isiksuse seosed endiselt lõpuni selged. «See on jäänud teadusliku arutelu ja uurimise teemaks, sealjuures uuringute valimid on olnud suhteliselt väikesed ja tulemused vasturääkivad,» tõdes ta.

Isiksusel näib olevat aga ülioluline roll psüühikahäirete patogeneesis ja prognoosis. Tähtis on ka see, et isiksuseomadused on ravitulemuse ennustajana kergesti hinnatavad. «Uurimistöös kasutasime isiksuse hindamiseks Rootsi ülikoolide isiksuseskaalat SSP, mille alaskaalad moodustavad kolm põhitegurit: neurootilisus, ekstravertsus ja agressiivsus. Kontrollisime SSP eestikeelse versiooni usaldusväärsust ja sisulist täpsust ning hindasime paanikahäirega patsientide ja tervete inimeste isiksusejoonte erinevusi,» kirjeldas Võhma.

Uuringutulemustest rääkides tõi Võhma esile paanikahäirega patsiendi vähekohaneva isiksuse, tõstes esile suure neurootilisuse ning tugeva kalduvuse somaatilisele ärevusele. Samuti leidsime, et 12-nädalase farmakoloogilise ravi ajal vähenesid uuritavatel vähekohanevad omadused – eelkõige neurootilisus, aga ka kalduvus kehalisele ja psüühilisele ärevusele. Paanikahäirega isikud olid stressile vastuvõtlikumad ja neil puudus oskus end kehtestada, kuid neil omadustel ei olnud olulist seost ravitulemusega. Paanikahäirega isikute impulsiivsus näitas mõningast ennustavat efekti ravitulemuse suhtes.

Võhma avaldas lootust, et SSP, mis on koostatud isiksuseomaduste mõõtmiseks just psühhopatoloogia korral, võiks jõuda kliinilises töös ja psühhobioloogilistes uuringutes igapäevakasutusse. «Isiksuseomaduste ja ravitulemuse parem mõistmine võiks aidata selgitada nii farmakoloogilise kui ka psühhoterapeutilise ravi tulemuslikkuse seoseid. Siiski ei saa kõik patsiendid pikaaegsetel uuringutel põhineva raviga sümptomivabaks,» rõhutas ta.

Võhma sõnul vajaks edasist uurimist SSP alusel tuvastatud suurem agressiivsusnäitaja psüühikahäirega patsientidel, võimalik impulsiivsuse mõju paanikahäire ravitulemusele ja geneetika mõju isiksuse omadustele.

Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli kliinilise psühhofarmakoloogia professor Eduard Maron, kliinilise psühholoogia dotsent Anu Aluoja ja psühhiaatria dotsent Innar Tõru.

Tagasi üles