/nginx/o/2019/09/03/12525296t1h1dce.jpg)
Ketiapteegis töötav proviisor Anne-Mai Rogenbaum leiab portaalis Med24 avaldatud arvamusloos, et apteegireform teeb praegu töötavatele proviisoritele ülekohut ning reformi juures on mitmeid kitsaskohti.
Apteegireformis pettunud proviisor: mitte ei mõista, mida see riik nüüd minust õieti tahab? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast Sotsiaalministeeriumi apteegireformi pressikonverentsi esmaspäeval (26.08 - toim), mida kolleegidega jälgisime, tunnen end apteekrina alandatu ja pettununa. Ei saa kuidagi nõustuda seal räägituga, justkui täna ei lähtu enamik Eesti apteekreid kutse-eetikast ega patsiendi vajadusest, et apteekrid tuleb tervishoidu tagasi tuua justnagu me töötaks praegu kuskil mujal valdkonnas ja et apteegindusega on Eestis üldse halvad lood ja kõik vajab ümbertegemist.
Töötan täna ketiapteegis. Olen pidanud ja pean ka edaspidi seda keskkonda ning kaastöötajaid hingega apteekriteks. Töötan keskkonnas, kus pakun apteegikülastajale parimaid tervist puudutavaid lahendusi, alustades eluks vajalikest retseptiravimitest ning lõpetades nõuga, mis toetab inimese tervist tema igapäevategevustes. Lisaks laiale apteegikauba valikule saan olla kindel ka selle sisus ja kvaliteedis.
Teeb kurvaks ametkondade arvamus, et minu teenus on piiratud või et see ei ole nii pädev kui kolleegi apteegis. Mina tunnen küll, et just täna on antud mulle võimalus tegeleda apteegi ja enda eriala arendamise, patsiendi parema nõustamise ja tervise edendamisega! Tean, et samal arvamusel on ka paljud mu kolleegid. Töötame üle Eesti samades tingimustes ja koos oleme saavutanud palju: välja arendanud erinevaid apteegiteenuseid, viinud ellu mitmeid koostööprojekte nii Eesti Geenivaramu, Allergialiidu, Diabeediliidu kui ka paljude teistega. Olen uhke tervishoiuteenuse osutajatega koostöös läbi viidud immuniseerimise kampaaniate üle, mille tulemusena mitmekordistus vaktsineeritute arv.
Selliste projektide teostamiseks on vaja teha hulga tööd – otsida kaasamõtlejaid, ajada seadusandluses näpuga järge, teha analüüse, kokkuleppeid, kokkuvõtteid, pidada läbirääkimisi ja veenda, põhjendada, tõestada. Usun, et palju oleks jäänud tegemata kui me ei töötaks just sellises keskkonnas, kus täna.
Tegelen inimeste tervise, mitte haldusküsimustega
Selleks, et meie apteekritena saaksime keskenduda oma põhitööle ehk apteegikülastaja aitamisele, on meile just täna loodud toetavad võimalusi. Hindan töötajana, et meil on head võimalused ennast süsteemselt koolitada, tõesti võtta aega ja käia koolitustel muretsemata, et apteegis ei leidu asendajat. Saame olla alati kursis kõige uuega, mis puudutab meie eriala. Igapäevatöö hõlbustamiseks luuakse üha paremaid IT-lahendusi ja abivahendeid, ma ei pea tegelema apteegiteenuse tõelisse osutamisse otseselt mittepuutuvate administreerimisküsimustega.
Loomulikult on minu ja mu kolleegide tööks ka erialased artiklid, intervjuud ja esinemised nii meedias kui ka erinevatel ümarlaudadel ja konverentsidel. Seda on tarvis inimeste teadlikkuse tõstmiseks ning samas ka eriala edendamiseks.
Roosamanna, mitte tõde
Niisiis, tunnen pettumust. Asi läks hullemaks neljapäeva õhtul, kui kuulsin kolleegide muljeid ametnike korraldatud apteekrite infopäevast, kus justnagu julgustati proviisoreid omanikuks «hakkama», soovitati «survestada» oma IT-teenuse pakkujat uusi liidestusi tegema jne… Selge on see, et puhtalt surve või palve peale keegi selliseid asju tasuta ei saa. Nii nagu ei paku ka juristid, advokaadid ega audiitorid tasuta abi, ehkki apteekreid nende poole suunati. Kuigi kolleegide sõnul püüti pakkuda roosamannat, märkas enamik ridade vahel ikkagi karisid ja ütlemata jätmisi.
Mida see nädal on siis nüüd minu jaoks toonud? Kord ütleb riik, et olen halb apteeker, siis jälle ootab, et oleksin võimekas ärimees, lõpuks aga, et jääksin ikka ainult proviisoriks. Mitte ei mõista, mida see riik nüüd minust õieti tahab?