Ööpäevaga annetati 25-aastase kolme lapse ema sarkoomraviks 10 000 eurot

Signe Tamme koos lastega.

FOTO: Vähiravifond «Kingitud elu»

Sel nädalal pani vähiravifond «Kingitud elu» õla alla Kehtna vallas elava 25-aastase Signe Tamme vähiravile. Noore ema sarkoomiravile kulub järgneval kolmel kuul üle 7200 euro. Tänaseks on soovitud annetussumma juba koos. 

Vähiravifond kirjutab täna oma Facebooki lehel, et annetusi on kogunenud juba 10 000 euro väärtuses. «Umbes poolteist ööpäeva tagasi kutsusime rahvast üles toetama pereema Signe Tamme (25) ravi. Praeguseks on selle lühikese ajaga naise heaks panustanud juba rohkem kui 400 Eesti inimest ja ettevõtet kokku ligi 10 000 eurot. Aitäh!,» kirjutab fond. 

Signe, kes on fotol koos oma lastega, kirjutas fondile:

Mais 2017 tundsin kõhtu katsudes, et midagi on valesti. Mul oli kõhus mingi mügarik, mida läksin oma günekoloogi juurde ultrahelisse kontrollima. Tema juures olin rasedusega jälgimise all. Ta avastas mu kõhust 8-sentimeetrise läbimõõduga tuumori kõhuaordi ja selgroolüli vahel. 

Edasi läksin Ida-Tallinna Keskhaiglasse, kus pärast uuringuid suunati operatsioonile. Operatsiooni käigus eemaldati mu kõhust 15-sentimeetrise läbimõõduga tuumor (epidelioidne sarkoom).

Juunikuu möödus taastudes, kuid juulis uuringute käigus avastati taas kaks moodustist. 

Paluti pereliige kaasa võtta ning tulla kohtumisele. Ma juba aimasin, mida nad soovitada tahavad. Soovitati väga tungivalt 20-nädalane rasedus katkestada. Nad tahtsid võtta mu lapse...

Ei mingit keisrit, ma pidin ta ise ilmale tooma ja neile jätma...

Lükkasin katkestamise päeva võimalikult kaugele ning tulime nuttes koju. Ma ei suutnud uskuda, et ma pean andma neile oma lapse, kelle liigutusi ma juba tundsin. Minu laps, minu poeg.

Õnneks läks siiski nii, ma sünnitasin 2017.aasta novembris meile poja.

Uuesti operatsioonile läksin jaanuaris 2018. Kui sellest taastusin, otsustasime proovida keemiaravi. Esimene keemia oli märtsis, sain kaks korda seal käia, kui uuringutest selgus, et kasvaja on taas tagasi. 

Jälle uus operatsioon aprillis. Arst kutsus mu enda kabinetti ja ütles, et väga võimalik, et nüüd ongi kõik. Võimalik, et nad ei saa seda kasvajat kätte. 

See oli kui hoop kõhtu, endalegi ootamatult pisarad voolasid. Ei saanud ju olla nii, et ma ei näe oma lapsi kasvamas. Et ma ei saa neid enam kunagi kallistada. Ma ei saa enam kunagi puhuda ja musitada ära valu. Ei saa enam anda lubadust, et ma olen alati nende jaoks olemas. Nutsin ja magasin rahustite mõju all kuni operatsioonini. 

Operatsioon läks väga edukalt. 

Nädal hiljem olid tüsistused ning taas operatsioon.

Pärast seda olen elanud valuvaba elu. Oktoobris tehtud uuring kinnitas, et olen endiselt puhas. Kuni mul tekkisid novembris taas valud.

Detsembri veetsin iga vaba hetkel pikali. Jaanuaris tehtud uuring kinnitas, et kasvaja on taas tagasi - kõhuaordi ning selgroolüli vahel, siirded kopsus ja põrna juures.

Proovisime taas keemiat. Nüüd olen keemiaga lõpusirgel ning uued uuringud on tehtud.

Arst tuli minu juurde ja ütles, et kopsus olev siire on taandunud kaks millimeetrit ja teised on kasvanud 2-3 sentimeetrit. 

Aga oli veel võimalus saata kasvajaproovid Saksamaale, et välja uurida, mis on selle kasvaja biomarker. Selle markeri järgi oli võimalik tuvastada, milline ravim mulle sobiks ja vähiravifond saaks mind aidata selle ravimi ostmisel. 

Proovi saatmine aga maksis 2000 eurot ning haigekassa seda ei toetanud. Eesti inimesed toetasid mind selle uuring rahastamisel.

Uuring võttis aega ning mina jõudsin vahepeal kaks korda taas operatsioonil käia. Esimene kord läks edukalt, kuid teine kord kahjuks enam mitte. Kasvaja on selgroolülide vahel ning kirurgiliselt pole võimalik sellest vabaneda. 

Seega jäi meile viimane õlekõrs. Lootus saada abi Saksamaale saadetud uuringutest. 

Need näitasid, et katsetamise järgus on võimalik proovida kahte ravimit, kuid nende efektiivsus on teadmata. Ravi peaks kestma esialgu kolm kuud. 

Ühe kuu ravimi maksumus on 2400 eurot, mida kahjuks meie pere pole võimeline maksma. Kuid see on viimane õlekõrs. Me peame ju midagi tegema! Me ei anna alla ning suureks õnneks on meil siin Eestis olemas Kingitud Elu Fond, kelle käest sellises olukorras abi paluda. 

Meie palveid kuuldi ja fond otsustas meid ka aidata.

Haigus on olnud meie perele kirjeldamatult raske. Oleme tänulikud iga päeva ja hetke eest, mil oleme saanud olla koos. Me kõik elame seda erinevalt läbi. Me proovime iga päev ennast kokku võtta, et olla teineteisele toeks ning õnnelikud. Kuid selle tugevuse taga on ka palju pisaraid, palju kurbust, hirmu. See murrab mu südame iga kord, kui mu laps ei julge enam välja minna, vaid valvab oma ema. See murrab mu südame, kui mu laps nutab kramplikult minu küljes, kartes mu lahkumist. See murrab mu südame, kui ma näen, kui raske on mu haigus mu lähedastele. Seda enam ma tunnen, et ma pean olema tugev, mitte ainult enda jaoks, vaid nende jaoks samuti. Nad on osa minust.

Täname südamest Kingitud Elu fondi, et ta annab meile lootust. Kui on lootust, on kõik võimalik! Täname Eesti rahvast, sest me hoiame üksteist.

See on minu lugu, minu tänu toetajatele ja ka minu palve: 

Teie toetus loeb, teie toetus on paljudele viimane õlekõrs. Kui te ei ole veel püsiannetajad Kingitud Elu fondis, siis leidke see hetk ning tehke püsikorraldus.

TOETA JA JAGA:

Kingi Signele aeg lastega ja tema lastele teadmine, et emme kestab veel!

Ehkki Signe heaks kogunes juba tänavu kevadel märkimisväärne summa annetusi (üle 32 500 euro), on tema raviks annetused jätkuvalt oodatud. Rahastame ravi nii kaua, kui vaja. On võimalik, et see kestab pikemat aega.

Annetused on oodatud märksõnaga «Signe raviks» fondi kodulehel

Artikkel on algselt avaldatud 3.09.2019, täiendatud 4.09.2019 

Tagasi üles