/nginx/o/2019/09/04/12527747t1hb000.jpg)
Praegu koostatav rahvastiku tervise arengukava 2020-2030 toob välja, et enam kui pool enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis tuleneb riskiteguritest või riskikäitumisest. Kas neid probleeme saab ennetada ja kuivõrd seda tehakse?
Enamus inimestele ja ühiskonnale tervikuna kahjusid kaasatoovatest probleemidest ja käitumistest on ennetatavad. Sellised probleemid on näiteks meeleoluhäired, enesevigastamine, rasvumine, alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamine, vägivald ja õigust rikkuv käitumine, koolikohustuse mittetäitmine jms.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/04/12527752t1h6710.png)
Kehva tervise, riskikäitumise ja vägivalla põhjuseks pole tihti vähene teadlikkus või madal arusaam ohtudest, vaid kehvad enesejuhtimis-, probleemide lahendamise- ja emotsioonidega toimetuleku oskused. Samuti on põhjuseks heaolu mittetoetav keskkond koolis, kodus, lasteaias või töökohal.
Head eluga toimetuleku oskused, lapsevanemate vanemlikud oskused, positiivne koolikliima, turvalisus, head suhted lasteaias, kodus, koolis ja töökohas, õpetajate oskused laste käitumist suunata, tervislike ning turvaliste valikute kerge kättesaadavus (ja ebatervislike valikute kehv kättesaadavus) on mõned teguritest, mis vähendavad tõenäosust erinevate probleemide tekkeks. Tõenduspõhine ennetus tegeleb nende tegurite pikaaegse ja süsteemse mõjutamisega, kogudes pidevalt andmeid tegevuste kvaliteedi ja mõju kohta inimeste käitumisele, et kindlustada parimad tulemused inimeste jaoks.
Töötavad lahendused ei jõua praktikasse
Kuigi teadmised riskikäitumist suurendavate ja vähendavate tegurite osas on olemas, rakendatakse tulemuslikke ennetustegevusi vähe või jõuavad teadmised praktikasse aastaid hiljem. Näiteks võttis enam kui 25 aastat aega, et hakata jõuliselt piirama tubakatoodete kättesaadavust ja nähtavust, kuigi andmed nii tarvitamise kahjulike tagajärgede kui tõhusate ennetusmeetmete osas olid juba ammu olemas. Mitmete teiste käitumiste osas rakendatakse endiselt väikses mahus tõhusaid ennetustegevusi ja pigem tegeletakse probleemidega siis, kui need on juba ilmnenud. Miks see nii on?
Üheks põhjuseks on valikud raha jaotamises. 2017. aastal avaldatud OECD raport tõi välja, et haiguste ennetusse ja tervisedendusse kulutavad OECD riigid vähem kui kolm protsenti kõigist tervishoiukuludest. Ka Eesti kohta käivad analüüsid näitavad, et rahastus on valdavalt suunatud tagajärgedega tegelemisse. Emotsionaalselt tundub muidugi olulisem aidata neid, kel on probleemid juba tekkinud, kui hoida ära veel ilmnemata probleeme. Tervishoiukulud aga aina suurenevad, kui panustamine ennetusse ei kasva.
Sama oluline on hinnata, kui suur osa ennetusvaldkonna rahast läheb tõenduspõhiste tegevuste rakendamisse. USA-s on leitud, et kuigi mõni osariik suunab teisest kaks korda rohkem raha ennetusse, pole sellest kasu, kui toetatakse teadmata mõjuga tegevusi. Läbimõeldud investeeringud tõenduspõhistesse tegevustesse vähendavad vaimse tervise- ja uimastiprobleeme ning õigusrikkumisi 25-33 protsendi võrra. Mujal maailmas püütakse lisaks tõenduspõhisusele võtta arvesse ka tegevuste kulutulusust ja eelistada enam kasu toovaid ennetustegevusi.
Raha jagatakse tuulelipu-meetodil
Teiseks väljakutseks ennetusvaldkonnas on pidevalt toimuvad poliitilised muutused – olles otsustajate tuulelipuks, kus eesmärke ja adresseerimist vajavaid valdkondi sätitakse igal aastal ümber, pole võimalik tulemusi saavutada. Ennetus saavutab ühiskonnas mõju ainult siis, kui sinna pikaaegselt panustada. Lühiajalised finantseerimisotsused ja ebaproportsionaalselt suur välisrahastusele toetumine tähendab, et rahastuse lõppemisega saavad tihtipeale otsa ka tegevused ning kaovad ära ülesehitatud süsteemid.
Vajakajäämisi ennetuses suurendavad madalad teadmised tõenduspõhisest ennetusest. Eestis levivad endiselt väitlused teemal, et kui meile see tegevus ikka väga meeldib ja võibolla on ka osalejad sellega rahul, siis ilmselt on tegemist tõhusa ja tõenduspõhise asjaga. Samas võivad parimate kavatsustega rakendatud tegevused kahjustada oluliselt inimeste toimetulekut või tervist. Nii näiteks on korduvalt leitud, et endiste tarvitajate kogemuslood koolis ei mõjuta laste käitumist ja võivad suurendada uimastite tarvitamist. Ka ekstreemselt negatiivsete tagajärgede näitlikustamine ei aita noortel elus paremini toime tulla ja mittesoovitud valikutest hoiduda. Lähtudes varasematest uuringutest ja mõjutades probleemide tekkepõhjuseid saab kahju ära hoida ning panustada ennetusse, mis päriselt tulemusi annab.
Kui eetiline on anda raha tõendamata mõjuga tegevustele?
Ennetuse eetilised aspektid on Eestis siiani käsitlemata teema. Puuduvad kokku lepitud standardid ennetustegevuste rahastuseks ja rakendamiseks nii riigi- kui kohalikul tasandil, mistõttu tehakse ennetuse nime all peaaegu kõike. Enamasti on neist tegevustest osavõtt kooliõpilastele kohustuslik ning lapsed ja lapsevanemad usaldavad koole ennetustegevuste valikus. Aga kui kool ei tea, milline on tegevuste mõju laste heaolule ja käitumisele ega eelda loengute, teatrietenduste või kogemuslugude jagajatelt tulemuslikkuse või kvaliteedi hindamist, siis kuivõrd eetiline on neid ellu viia? Eetiline ennetus on teiselt poolt seotud ka valikutega, mida otsustajad igapäevaselt teevad – kui eetiline on suunata raha piiratud ressursside olukorras ebamäärase mõjuga tegevustesse selle asemel, et toetada tõenduspõhiseid tegevusi?
Ennetuse valdkonnas on mitmeid puudujääke, mis annab aga võimaluse õppida ja suunda muuta. Tulemuste saavutamiseks tasub alustada sellest, et vähemalt pool ennetuse ressurssidest hariduse, tervise, sotsiaal- , õiguskaitse kui turvalisuse valdkonnas kulutataks tõenduspõhiste ennetustegevuste elluviimisesse. See aitaks vähendada mitmeid kulukaid probleeme ühiskonnas ning suurendada laste, perede ja kogukondade üldist heaolu.