Arst avaldab, milline haigus põhjustab korisevat kõhtu ja kas bakterid tekitavad soolevähki

Alakõhuvalu ja vaagnavalu on sünonüümid.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

«Alakõhuvaluga tasuks esmalt minna perearstile, kes saab väga palju ära teha haiguse diagnoosimisel ja ravimisel,» ütles Medicumi ja Confido gastroenteoroloog ehk soole- ja seedetraktiarst Triin Remmel tänases Kuku Raadio saates «Patsiendiminutid».

Pikka aega kestnud alakõhuvalu põhjused võivad olla väga erinevad, kõige sagedasemad on soolestiku probleemid. Naiste puhul võib olla teine variant ka günekoloogilised haigused. Kui valu põhjust sealt ei leia, tuleb välistusmeetodil edasi otsida neuroloogi, uroloogi või kõhusiseste veenilaiendite puhul isegi vasoloogi juurest. Ka vägivallaga kokku puutunud naistel esineb tihti kroonilist kõhuvalu. Nii võib teekond abi saamiseni aega võtta. Selguse mõttes on hea teada, et alakõhuvalu ja vaagnavalu on sünonüümid - mõni arst kasutab üht, teine teist terminit.

Kõige sagedamini põhjustab alakõhuvalu soole ärritussündroom. «Tsivilisatsiooni haiguseks peetavat vaevust tuleb meil ette kuni viiendikul inimestest. Inimese närvirakud paiknevad nii ajus kui sooles, sestap valutab ka stressis patsientide kõht rohkem. Samuti võib olla paigast ära soole mikroobide kooslus, kus halvad mikroobid on võrreldes headega ülekaalus. Õnneks pole tegu eluohtliku haigusega ja soolevähini see ei vii, kuigi omajagu ebamugavusi võib probleem põhjustada küll,» selgitas Remmel.

Ärritunud soolega patsiendid kaebavad hommikuste ja päevaste kõhulahtisususte üle, hästi teatakse tudengi eksamieelset kõhulahtisust. «Kõht koriseb ja valutab, sest on gaasi täis. Mõnikord on kõht kinni, siis jälle lahti, lisaks võib ette tulla limaeritust soolest,» rääkis Remmel.

Diagnoosi panekul välistatakse vereanalüüsi alusel esmalt piimasuhkru ehk laktoositalumatus ja teraviljavalgu gluteeni talumatus ehk tsöliaakia. «Veel viis aastat tagasi olid paljud ühel või teisel dieedil, Ameerikas sai massiline gluteenivaba toitumine alguse populaarsest saatejuhist Oprah’ist, kes tunnistas oma tsöliaakia probleemi. Eestis esineb teraviljavalgu talumatust tegelikult harva, samas on laktoositalumatusega kimpus veerand elanikkonnast,» tõi Remmel välja.

Ravile aitab kaasa oma toidumenüü üle vaatamine. «Soovitan pidada toitumispäevikut, näiteks kolm nädalat järjest panna kirja kõik, mida süüakse ja mis seejärel juhtus. Nii on võimalik välja selgitada ained, mis inimesele ei sobi. Seedetrakti teevad rahulikumaks ka piparmünti sisaldavad taimsed preparaadid. Ühte imepilli aga pole, sest ärritunud soole sündroomi põhjused on väga erinevad,» võttis Triin Remmel kokku.

Nooremate patsientide raskemad probleemid on põletikulised soolehaigused, mille alla kuuluvad haavandiline koliit ja Crohni tõbi – neid osatakse tänapäeval järjest edukamalt ravida, eakamatel esineb rohkem soolekasvajaid. «Palun siinkohal kõiki inimesi, kellele saabub sõeluuringu kutse anda peitvere test, siis minge kindlasti seda tegema, sest see on esimene samm soolevähi puudumise kindlakstegemisel.»

Lõplik diagnoos selgub siiski koloskoopial ehk soole endoskoopilisel uuringul. «Nii saab avastada jämesooles healoomulisi moodustisi ehk polüüpe ja pahaloomulisi kasvajaid ka neil, kel mingeid kaebusi ei ole,» sõnas Remmel ja tõrjus väidet, et mõnikord võivad jääda soolekahjustused uuringul avastamata. «Arstid teavad, et koloskoopi tuleb soolest välja tuua vähemalt kuus minutit. See ei ole võistlussport - kes toob seadme välja kiiremini, kes kolme, kes viie minutiga. Kui protseduur on hoolikalt läbi viidud, siis midagi kahe silma vahele jääda ei saa,» rahustas Remmel.

Uuringu käigus avastatud polüübid eemaldatakse alati. «Seeläbi on väiksem risk, et need pahaloomulisteks arenevad. Uuring ei ole küll meeldiv protseduur, aga patsientide julgustamiseks saan öelda, et enamus tohtritest on läbinud tänaseks valutu koloskoopia koolituse ja protseduur pole enam nii raskesti talutav kui näiteks viis aastat tagasi,» selgitas Remmel.

Sümptomid, mille puhul aga Remmel kindlasti soovitab arsti juurde pöörduda on just vanematel inimestel jõu kiire kadumine, kehvveresus, süvenev kõhukinnisus või -lahtisus, aga ka järsk kaalulangus.

Tagasi üles