Üllatav protsent vanemaid ei tea oma lapse enesetapumõtetest

Depressiooni märke on teismeliste puhul sageli raske märgata.

FOTO: Shutterstock

Euroopas moodustavad enesetapud üheksa protsenti surmadest noorte (15–19) seas. Vanemad arvavad sageli, et on oma lapse vaimse tervise ja tegemistega hästi kursis, kuid teadlased tegid kindlaks, et üllatav protsent neist ei tea, et nende lapsed on kaalunud enesetappu.

Teadlased intervjueerisid uuringu käigus üle 5000 11–17aastase noore ning küsisid neilt, kas nad on kaalunud enesetappu või mõelnud suremisele. Vanematelt küsiti samuti, kas nad usuvad, et nende laps on kaalunud enesetappu või mõelnud surmale.

Tulemustest selgus, et üle poole nendest vanematest, kelle lapsed vastasid, et on kaalunud enesetappu, arvasid, et nende lapsega on kõik korras. Samuti leiti, et kolm neljandikku neist vanematest, kelle lapsed vastasid, et on sageli mõelnud surmale, ei teadnud, et nende lapsi sellised mõtted kimbutavad.

Sageli ei julge või oska teismelised oma muredest rääkida või vanematelt abi otsida, sest nad ei taha anda põhjust muretsemiseks või ei ole kindlad, kuidas vanemad reageerivad. Vanemad omakorda võivad teismelise probleemset käitumist pidada normaalseks teismeea osaks, mistõttu võivad depressiooni ohumärgid jääda märkamata.

Depressioon väljendub inimestel väga erinevalt ning võib eksisteerida ka ilma kõrvalseisjale nähtavate sümptomiteta ja sellepärast on oluline oma lapse heaolu vastu regulaarselt huvi tunda. Üheks ohumärgiks on järsku langev õppeedukus, mida vanemad sageli laiskuse või kohusetunde puudumise tagajärjeks peavad. Tegelikkuses võib selle taga olla aga sügav motivatsiooni langus või ärevusest tingitud keskendumisraskus. Samuti võib teismeline olla kergemini ärrituv, pidevalt vihane, agressiivne, ründav või hoopis väga tundlik. Sageli kaob depressioonis teismelisel huvi tegevuste või sõprade vastu. Ohumärk on ka see, kui teismelisel puuduvad lähedased sõprussuhted ning ta ei ole sotsiaalselt aktiivne.

Füüsiliste sümptomite alla kuuluvad sagedased peavalud, kõhuvalud, iiveldus või liigne kurnatus ning unehäired. Mõnikord kaasneb depressiooni või ärevusega ka enesevigastamine, mille ohumärkideks on varjavate riiete – pikkade varrukate – kandmine või vastumeelsus puudutamisele. Eksperdid soovitavad teha kindlaks, et teismelisele ei ole kodus kättesaadavad suures koguses ravimid, alkohol või relvad, millega endale viga teha.

Tagasi üles