Optometrist: pane tähele, kui laps vaatab ekraani väga lähedalt

Nägemise defitsiidile võib viidata see, kui laps tahab toimetada nina vastu paberit või telefoni,

FOTO: Germano Poli / PantherMedia / Germano Poli

«Tihtipeale ei oska lapsed öelda, kui nad hästi ei näe. Mitte et nad kardaksid seda mainida, vaid nad lihtsalt ei tea, kuidas paremini nägemine välja näeb,» tõdeb Põhja-Eesti regionaalhaigla optometrist Agnes Lill. 

Kuidas siis aru saada, et lapsel on silmadega probleemid, et saaks reageerida aegsasti? «Märka, kui laps loeb või joonistab või tegeleb muu näputööga väga väikese distantsiga,» soovitab Lill. Vahel võib see olla halb harjumus, kui laps tahab toimetada nina vastu paberit või telefoni, kuid teinekord viitab see nägemise defitsiidile.

Normaalne lähitöö kaugus on nii täiskasvanu kui ka lapse puhul umbes 40 sentimeetrit, napima distantsi korral peavad silmalihased tohutut vaeva nägema. Nende ülepinge tõttu tekib Lille sõnul kergesti spasm, millega võib kaasneda tunne, et ei näe enam kaugele ega lähedale. «Tihti võib laps, kes koolis tundi segab, vaevelda hoopis selle küüsis, et ei näe, mis on tahvlile kirjutatud, ning tal on igav,» toonitab optometrist. «Kui lapse silmi pole kolmeselt ega enne kooli kontrollitud ning kodus pole tähti ega numbreid õpitud, võib koolis olla ühel hetkel üsna keeruline – numbrite ja tähtede rägastik on suur udune maailm.

Tihti aitavad segadusest välja just prillid.» Regulaarne silmade kontroll aitab välistada võimaluse, et lapse edasijõudmine koolis on pidurdunud kaugele või lähedale nägemise defitsiidi tõttu.

Peavalud ja väsimus silmade pingutamisest

Laste silmade hoidmiseks tuleks jälgida, et põngerjas ei veedaks pikalt aega nutiseadmetes. «Üle paarikümne minuti pole kindlasti soovitatav väikesi helendavaid ekraane vaadata,» märgib Lill. Nagu märgitud, väsitab pidev silmade fokuseerimine lihaseid, millest võivad tekkida peavalud, väsimus, nägemishäired ja keskendumisraskused.

«Pidev ekraani vaatamine on silmadele ning ajule väga köitev ning selle käigus unustame me ka pilgutamise, sellest aga tekivad nii suurtel kui ka väikestel inimestel punased, sügelevad ning tundlikud silmad. Parimad ravimid on värske õhk ja välitegevused,» nendib optometrist.

Kui prillid on välja kirjutatud, tuleb neid ka vastavalt suunistele kanda, et nägemiselundkond saaks korralikult välja areneda. «Väga oluline on, et lapsel oleksid kerged ja vastupidavad prillid, mis talle endale ka meeldiksid, mida ta rõõmuga kannaks ning mis peaksid vastu ka jooksmisele ning müramisele,» rõhutab Lill.

Päike kahjustab

Päikselise ilmaga on väga oluline kanda päikeseprille nii neil, kel tarvis optilisi prille, kui ka neil, kellel nägemisega kõik korras. Päikeseprillide vajadus on optometristi sõnul lapse- ja noorukieas eriti oluline, kuna siis on silmalääts ning teised valgust läbilaskvad struktuurid väiksema pigmendisisalduse tõttu UV-kiirguse poolt haavatavad. Päikesekiired jõuavad silmapõhja ja võivad tekitada kahjustusi. «Silmade igakülgseks kaitsmiseks tuleb lastele hakata päikeseprillide kandmist juba vara õpetama – seda ka talvel, kui lumelt tulev kiirgus võib olla tugevamgi kui suvise päikese käes.»

Optometrist toonitab, et laste silmadele on väga oluline tähelepanu pöörata. «Mida nooremas eas avastada muutusi, seda tõenäolisemalt saab nendega tegeleda ja tihtilugu ka paranemisele pöörata.»

Millises eas kontrollida silmi?

Laste esimene silmakontroll peaks toimuma kolmeaastasena. Selleks ajaks on nägemiselundkond piisavalt arenenud, et öelda, kas prillide kandmine on vajalik. Kui probleeme ei avastata, tuleks lasta silmad uuesti üle kontrollida kuue- või seitsmeaastaselt vahetult enne kooli. «Kui ka siis on kõik normis, võiks paari aasta tagant käia kas silmaarsti või optometristi juures, et jälgida nägemise dünaamikat ja käituda vastavalt vajadusele ning suunistele,» rõhutab optometrist Agnes Lill.

Kui peres on prillikandjaid, tasub silmakontrolli aega kirja pannes ka lapsele number võtta. Lille arvates tõuseb sellest olulist kasu: «Hea eeskuju näitab lapsele, et silmade eest tuleb hoolt kanda ning arsti või optometristi külastusel pole midagi karta tarvis.»

Tagasi üles