:format(webp)/nginx/o/2019/09/11/12549487t1hcc28.png)
Endine mereväelane Argo jäi totra ja traagilise õnnetuse tagajärel halvatuks. Meditsiin talle justkui paranemise lootust ei anna. 37-aastase nelja lapse isa ja tema pere liigutav võitlus, et uuesti kõndima hakata, esitab aga ühiskonnale hoopis laiema küsimuse.
Viimasel ajal kuuleme üle päeva mõnest järjekordsest kampaaniast, kus kutsutakse avalikkust annetama kellegi kalliks raviks, mida haigekassa ei hüvita. Täna lisandub sellesse ritta 37-aastane nelja lapse isa Argo Leetmaa. Argo viimane õlekõrs uuesti käima hakata on 80 000 eurot maksev eksperimentaalne tüviraku siirdamine. «Pealtnägija» loodab, et head inimesed annetavad selle summa, ent järjekordne kampaania paneb ka küsima – kas see ongi uus normaalsus, et raskes olukorras patsiendid peavad end müüma?
/nginx/o/2019/09/11/12549459t1h83ca.png)
Kui Argo oma nooremate laste Ida ja Aadaga mänguväljakule läheb, saab igaüks aru, et ta pole päris keskmine isa. «Meie maakodus on batuut ja siis me oleme seal kõik kolmekesi hüpanud. Tema hppab lihtsalt nagu niimoodi pepuli,» rääkis Argo tütar. «Mind ei ole nagu see häirima hakanud, ma ei ole nagu tähele pannud, et mu isa on ratastoolis, vaid ta on ikkagi mu isa. Ja see ei ole nii tabu enam. See on tavaline asi juba,» nentisid mehe pojad saates.
Argo – aga ka tema abikaasa ja nelja lapse – elu muutus hoobilt 16. detsembril 2015. Varem Mereväes ohvitserina teeninud mees töötas Norras ehituse projektijuhina. Saatuslikul õhtul kutsus sõber Argo pärast tööpäeva lõppu Põhja-Norras Saltstraumeni lähistel vanasse küüni mööblit kolima.
Kukkumine põhjustas Argol 11. ja 12. lülisamba juures vigastuse. «See, mis juhtus, oligi selle kukkumise tagajärjel, et üks selgroolüli sai viga ja liikus seljakanalisse sisse ja seal ta pigistas seljaaju kokku,» kirjeldas mees.
Vigastus on osaline, mistõttu pärast seda, kui selgroog metalli abil kokku lapiti, andsid arstid esialgu lootust. Alakeha tundlikkus pisut taastuski, kuni järjekordselt spetsialistilt tuli uuel aastal karm sõnum. «Tema ütles, et nagu praegu asjad välja näevad, oled sa ratastooli kasutaja. /.../ Aga minu peas oli ikka, et no okei, ma saan aru, sa oled arst, see on sinu arvamus, aga mina ühel päeval ikkagi seisan püsti uuesti. Tegelikult see sai minu kandvaks motoks sellest kohast edasi minna,» rääkis Argo.
Pärast ligi nelja aastat ja tohutut hulka trenne Norra ravikeskustes suudab Argo ortoosidega seista ja lühikese maa karkude toel ka kõndida, kuid enamuse ajast veedab ratastoolis.
Põhja-Eesti regionaalhaigla neurokirurg Andres Asser kinnitas, et ehkki moodne meditsiin areneb pikkade sammudega, siis seljaajuvigastuste ravis pole läbimurret olnud. «Väga jämedas pildis on võimalik parandada ära lülisammas, mis seljaaju kaitseb. Seal on see, kus on kirurgia roll. Ja siis sinna järele on intensiivne taastusravi. Üritatakse säilitada seda, mis on säilinud ja siis n-ö sundida inimese enda ihu parandama seda, mis ei ole säilinud,» selgitas Asser.
Sisuliselt ütleb peavoolu meditsiin, et Argo heaks on tehtud kõik, mis võimalik ning edasine on looduse ja visa ravivõimlemise tulem.
Argo otsis õlekõrt lähedalt ja kaugelt ning leidis tüviraku siirdamise. Mitmest erakliinikust, kus säärast protseduuri pakutakse, valis Argo keskuse Moskvas. Üle 30 aasta tüvirakkude kasutamist neuroloogias uurinud professor Andrey Bryukhovetskiy alustas Vene sõjaveteranidega ja juhib viimased 17 aastat vastavat erakliinikut Neurovita, kus on tema sõnul tüviraku protseduur tehtud 18 000 patsiendile. Vaadanud Argo haiguslugu, on ta optimistlik.
«Arvestades, et tema trauma on väga madalal, 11. ja 12. vahel, siis peaaegu kõik, kes selle traumaga meil olid, hakkasid kõndima. Aga nagu ma aru saan, siis tal on juba niikuinii liikumisvõime. See on imekspandav asi, aga just sel tasemel peaaegu kõik patsiendid lahkusid omil jalgel,» ütles ta.
Kui aastaid teati, et inimese närvid ei taastu, siis avastati, et teatud tüüpi rakud, tüvirakud, saavad siiski muunduda ükskõik milliseks rakuks. See tähendab, et patsiendi verest eraldatakse tüvirakud, neid mõjutatakse muutuma närvirakkudeks ja viiakse vigastatud kohta, antud juhul seljaajusse. Neurovita kodulehel on videod pealtnäha imetabastest paranemistest. Doktor Asseri sõnul pole see ulme ega umbluu, aga siiski antud vigastuse puhul lääneriikides alles katsefaasis.
«See on adekvaatne meetod, aga sellel näidustusel tüvirakkude siirdamine on inimestele küllalt uus meetod. /.../ See on selles mõttes meetod, mida on uuritud loomkatsetes ja kus ta on leidnud tõestuse. Seal ta osadel juhtudel toimib ja loomkatsetes on näidatud, et see vigastatud seljaaju taastub osaliselt,» selgitas Asser.
«Seetõttu ma arvan, et sel haigel on väga positiivne resultaat. Vähemalt mulle tundub. Veel kord – me ei tea, kas õnnestub või mitte. Ma hoiatan iga haiget – me pole jumalad, me anname ressursi, teie peate seda kasutama,» sõnas Bryukhovetskiy.
Sarnase protseduuri, aga ühes teises Moskva kliinikus tegi läbi sclerosis multiplexi põdev kunstnik Margus Elts, kes peab seda elu parimaks otsuseks. Samas tema haigus on hoopis teine.
Argo on otsustanud Moskva haiglas ravi proovida, kuid mitmes jaos tehtav protseduur koos reisikuludega maksab kokku 80 000 eurot. Seda haigekassa ei rahasta ei Eestis ega mujal.
Seetõttu tegi Argo koos näitlejast sõbra Andres Ojaga raha korjamiseks veebilehe ja Youtube'i klipid. Lisaks asutasid sõbrad MTÜ Muutes Maailma, mille eesmärk pole kokku saada ainult Argo raviraha, vaid aidata teisigi saatusekaaslasi. Ühtlasi filmib Andres Argo võitlust dokumentaalfilmi jaoks, mis muu hulgas oleks ka aruanne võimalikele annetajatele, kui ravi Moskvas lõpuks algab. Kõik tundub läbi mõeldud ja professionaalne.
«Sul ongi vaja ennast turundada ja ongi vaja näidata. Ühesõnaga - sa pead ise tulema välja ja küsima ja rääkima, sest ilmselt keegi, ma arvan, ei tule su juurde muidu, et kuule, sa oled ratastoolis, kas sa vajad raha?» rääkis Andres.
Argo lugu on südantlõhestav, aga sarnaseid avalikke korjandusi on viimasel ajal väga palju.
«Ma olen selle peale mõelnud, et mis siis, kui just mina, just minu lugu on see koht, kus öeldakse, et aitab küll, kaua te siin käite käsi pikalt ees. /.../ Aga samas ma loodan, et see lugu annab ka positiivset sõnumit neile, kellel võib-olla pealtnäha on kõik korras. Et ta tuletab ka võib-olla seda meelde, et kui sa hommikul ärkad üles ja hüppad voodist välja ja jooksed vetsu pissile, siis mõtle korra selle peale, kui hästi sul on tegelikult, hoolimata kõikidest nendest muredest, mis sinu elus võib-olla on töö ja pere ja millega seoses, aga su keha töötab täpselt nii, nagu ta mõeldud on või peaaegu. Juba see on koht, kus tegelikult võiks endale hommikul öelda, et ma olen tänulik ja kõik need muud asjad on tehtavad. Minul hommikul ärgates on see ju esimene asi, mis mulle meelde tuleb. Tahaks ka joosta vetsu, onju?» rääkis Argo.
Toeta Argot helistades annetusnumbrile
:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)