Kolm ideed: kuidas päästa Eesti hooldusabisüsteem?

Kas koduhoolduse suurendamine võib olla väljapääsuks? Foto: Tomas Anderson / PantherMedia / Tomas Anderson

Sotsiaalhoolekande valdkonna jaoks on suureks väljakutseks töökäte puudus, tõdeb hooldusabi platvormi CareMate asutaja Marion Teder. Ta pakub välja kolm ideed Eesti hooldusabi süsteemi parandamiseks. 

Ühtpidi pikeneb küll inimeste eluiga, kuid teisalt väheneb tervelt elatud aastate arv. Selle tulemusena kasvab lähikümnenditel hüppeliselt vanemaealiste osakaal rahvastikust, mis omakorda toob kaasa rohkem perekondi, kus keegi pereliikmetest vajab hooldusabi. Hooldamine omakorda võib pereliikmete jaoks olla laste kasvatamise ja tööl käimise kõrvalt paras väljakutse. Hooldusteenused võivad olla aga perele ülemäära kulukad, mille tulemusel loobutakse oma lähedase eest hoolitsemiseks tööst ja eneseteostusest. Kuidas võiks süsteemi muuta, et me vanemad ja vanavanemad saaksid vääritud hoole?

Sinu mure või riigi mure?

Kelle mure hoolekanne õieti on? Esmalt muidugi perekonna oma, kuid osa murekoormast on kanda ka riigil. Abivajajatele hooldusabi pakkumine käib kohalike omavalitsuste ja riigi vahel kuuma kartulina edasi-tagasi. Paistab, et keegi ei soovi vastutust võtta. Riigi arvates peaks hoolekandega tegelema kohalik omavalitsus. Olen ise omavalitsustega korduvalt hoolekande teemadel suhelnud ja võin kogemuse põhjal öelda, et tegelikult ootavad KOVid riigilt hoolekande korraldamiseks täpsemaid juhiseid või suuniseid. Omavalitsused ei ole oma valikuvabadustest hoolekande korraldamisel täna teadlikud, mistõttu jäävad mitmed võimalused abivajajate aitamiseks kasutamata.

Teinekord valivad omavalitsused aitamiseks viisid, mis küll tagavad riigi poolt seatud miinimumnõuete täitmise, kuid ei arvesta inimese tegelikku abivajadust. Näiteks aitab omavalitsus perekonda vaid siis, kui pere elab vaesuspiiril ja sissetulek on madalam kui toimetulekupiir pereliikme kohta. Tegelikult ei ole aga omavalitsusel sellist piirangut, mis tähendab, et KOVid võivad inimesi aidata ka olukordades, kus hoolduskulud ei vii peret vaesusepiirile, kuid nõrgendavad märkimisväärselt pere hakkamasaamist. Praegune süsteem kahjuks soodustab hooletust, sest esmajärjekorras kaetakse pere eelarvest lastega seotud ja elamise kulud ning vanemate hooldusega seotud kulutused jäävad paratamatult tagaplaanile. Alternatiivina proovitakse ise vanemaid hooldada.

Kuidas aga perede olukorda lihtsustada? Riik võiks anda omavalitsustele senisest paremad suunised, mille järgi hoolekannet korraldada. Näiteks võiks omavalitsus toetada peresid, mille liikmed soovivad kas kooli minna või kaugemal tööl käia. Sel juhul võiks olla omavalitsusel kohustus pakkuda perele hooldusabi, et pikemas perspektiivis tagada abivajaja pereliikme töövõime.

Suurem koostöö kohaliku omavalitsuse ja erasektori vahel

Selge on see, et riik ega omavalitsus ei pea ega ka saa ise kõiki teenuseid pakkuda. Kvaliteetse hooldusabi võimaldamiseks oleks abiks, kui omavalitsused hüvitaksid kasvõi osaliselt perekondadele erasektori pakutavaid hooldusteenuseid. Näiteks Suurbritannias saab abivajaja ise valida erasektori teenusepakkujate seast sobiva ja tellida vajalikud abivahendid – tehtud kulud hüvitab kokkulepitud toetusmäära osas omavalitsus. Arve esitab ettevõte omavalitsusele, vähendades nii inimese muret paberimajanduse osas.

Eesti seaduste järgi antakse rahalised vahendid sageli otse abivajajatele, mis tähendab, et see raha võib kuluda mitteotstarbeliselt ning toetuse eesmärk – abi saamine – jääb saavutamata. Selge see, et seaduste muutmine ei käi üleöö, kuid ehk võiks abivajaja, kes on kasutanud hooldusabi teenused, ostnud abivahendeid või tasunud lähedase hooldekodu-kulud, esitada kuluarved sotsiaaltöötajale. Arvete alusel võiks omavalitsus kas osaliselt või täies mahus hüvitada inimese tehtud kulutused.

Hooldekodude asemel rohkem koduhooldust

Juhul kui pereliikme hooldusega seonduv käib lähedastele üle jõu, nähakse alternatiivina hooldekodu. Ei ole harvad aga juhtumid, kus hooldekodudes elavad inimesed, kes tegelikult võiksid oma kodus elada ja hakkama saada, kui neid mõningal määral aidata. Hooldekodudesse sattumine peaks olema n-ö viimane lahendus. Abivajamise ja hooldekodu vahel on üks võimalus koduhooldus – teatud tunnid päevas või nädalas käib koolitatud hooleandja abivajaja juures kodus. Oma kodus elamine ja abi saamine kodus võib mõjuda inimese vaimsele heaolule märksa paremini kui hooldekodusse kolimine.

Koduhoolduse rakendamiseks on vajalikud hindamisjuhised. Oma roll on siin (pere)arstil või sotsiaaltöötajal, kes selgitab välja, millist abi inimene täpsemalt vajab. Koduhooldusel saavad aidata koolitatud hooleandjad, kes saavad aidata riietumisel, söömisel või väljas käimisel, või koduõed, kes võivad läbi viia vajalikke meditsiinilisi protseduure. Ka hooldekodud ise võiksid soovitada, juhul kui inimene ei vaja just ööpäevaringset abi, alternatiivina koduhooldust. Kui abivajadus kasvab ning tõesti on vaja inimest ööpäevaringselt aidata, võiks ta suunata hooldekodusse.

Sotsiaalhoolekande lahenduste mõningane ümbermõtestamine aitaks kindlasti kaasa inimeste toimetuleku parandamisele ja ka üldisemalt tervema ühiskonna kujundamisele. Koduhoolduse suurem kasutamine alandab abivajajate stressi ja depressiooni ning aitab kaasa nende terviseriskide maandamisele. Teisalt aitab koduhooldus abivajajate pereliikmetel osaleda senisest rohkem tööturul ja toetab perekondi tervikuna. Mis ongi ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks vaat et kõige tähtsam.