Patsientide kinnisidumine – keelatud või lubatud?

Operatsioon. Illustratiivne foto.

FOTO: Shutterstock

«Seadus patsientide ohjeldamist väljaspool psühhiaatriahaiglat ei luba, kuid selleks, et anda parimat abi, peavad arstid seda vahel tegema,» ütles Tartu Ülikooli meditsiinieetika õppejõud Aime Keis tänases Kuku Raadio saates «Patsiendiminutid».

Kolm aastat tagasi korraldatud konverentsil arutati, kuidas tagada inimeste turvalisus haiglas ning mida selleks teha tohib või mida ei tohi. Õiguskantsleri büroo inimesed arvasid toona, et igasugusest kinnisidumisest tuleks loobuda, meedikute meelest aga ei ole see alati võimalik.

Inimõigustest tulenevalt ei või kelleltki meelevaldselt, ilma kohtu loata vabadust ära võtta. «Reeglina ei olegi vaja patsiente kinni siduda, küll on aga mõned seisundid, mis võivad põhjustada ohtu patsiendi enda, teiste patsientide või meedikute tervisele. Sellisel juhul võib olla patsiendi ohjeldamine vajalik,» selgitas Keis. Tema sõnul on need olukorrad sageli seotud eakatega, kes näiteks peale operatsiooni ajutises segadusseisundis eemaldavad endal hapnikumaski või tilguti veenist. Sellistel juhtudel võidakse patsient lühiaegselt fikseerida, et elutähtis ravi saaks jätkuda ja tuua ta sellest seisundist kiiremini välja.

Keisi sõnul peab arst alati esmalt kasutama leebemaid meetodeid, näiteks rahustavaid ravimeid või voodi kõrgendusi, et inimene ei läheks uitama, kui seisund veel kõndimist ei võimalda. «Patsiendi fikseerimine saab olla ainult arstlik otsus ja peaks kestma võimalikult lühikest aega,“ rõhutas Keis. «Igasugune ohjeldamine, mis patsiendi ravi ajal kasutusele võetakse, peab olema talle ohutu. Samal ajal peab patsient olema pideva jälgimise all, et vajadusel saaks muutunud olukorrale kohe reageerida,» lisas Keis.

Tihti on keerulisem küsimus, millal on õige aeg füüsiline ohjeldamine lõpetada. Spetsialistide töögrupp, kes seda teemat põhjalikult arutas, jõudis arusaamisele, et kui toimub füüsiline ohjeldamine, siis tuleb vähemalt iga 20 minuti tagant patsienti uuesti hinnata ja ülevaade dokumenteerida. Kui haige seisund on muutunud piisavalt adekvaatseks, tuleks ohjeldamine kohe lõpetada.

Ühe võimalusena on välja pakutud, et kinnisidumise asemel võiks kasutada eraldusruumi, kus saaks videokaamerate abil agressiivse patsiendi olukorral silma peal pidada. Samas igale poole kaamerate ülespanek rikuks inimeste privaatsust. Oluline on ka jälgida, et patsienti ohjeldama hakates ei tohiks palatikaaslased seda näha. See mõjub halvasti nii ümbritsevatele, kuid ka patsiendi väärikust tuleb kaitsta – ärev seisund möödub alati ja seejärel käitub inimene taas rahulikult.

«Patsientide ohjeldamise praktikat seadustada ei saa, aga kui abi andmise käigus peame inimest mingil moel ohjeldama, siis peab see peab toimuma talle võimalikult ohutult ja lühidalt. Füüsiline ohjeldamine võiks jääda kõige viimaseks ja äärmuslikumaks variandiks,» selgitas Keis.

Tagasi üles