Kurdina sündinud eestlanna: kõik unistused peab täitma

Gretel Murd Šveitsis mägesid vallutamas. Foto: Erakogu

«Kurtide kogukonnas on rohkem puudutusi kui kuuljate hulgas: tähelepanu saavutatakse sageli teise inimese kätt või õlga puudutades,» räägib Eesti Kurtide Liidu juhatuse liige Gretel Murd kuuljate ja kurtide kultuurierinevustest viipekeele tõlgi vahendusel.

Järgmisel nädalal algab rahvusvaheline kurtide nädal. Väärtuslikku infot saad kurtuse kohta Vaatafestival`ilt. «Tulge osalema ja pärast festivali suhtlete julgelt viipekeelsete kurtidega!» julgustab Gretel. «Minu motoks on: meil on üks Eesti riik ja me kõik oleme ühesugused. Kõigil on oma õigused ja kohustused. Kurdid inimesed ei erine mitte kuidagi kellestki.»

Sündisid kurdina. Millisena kirjeldaksid oma lapsepõlve ja millised olid suuremad ületamist nõudvad katsumused?

Gretel oli tänavu Roosiaia vastuvõtul üks külalistest. Foto: Erakogu

Mul on kasvamisest väga positiivsed mälestused, sest meil on peres kõik kurdid – mistõttu saime suhelda maksimaalselt emakeeles.

Teiseks, lasteaias sain kurtide grupis eesti viipekeeles ehk emakeeles mugavalt suhelda nii rühmakaaslaste kui ka õpetajatega.

Üks mälestus lapsepõlvest on, et naaber oli kuulja ja siis pidime mõtlema, kuidas temaga suhelda. Näiteks kirjutasime liivale või kasutasime kehakeelt ja sõber natuke ka narris mind, et olin kurt. Nüüd ma saan aru, et ta narris, sest ta ei teadnud, mida tähendab kurtus – ta ei teadnud kurte, tal polnud kurtide kohta mingit haritust.

Praegu teavad kuuljad lapsed rohkem kui minevikus, mis on kurtus. See, kes mind kunagi narris, süüdi ei olnud, kuna talle ei olnud õpetatud, mis on kurtus. Tänapäeval on infot palju ja teadlikkus tõusnud. 

Näide takistusest, üks meeldejäänud mälestus – jäin koos venna ja klassiõega lifti kinni. Hakkasime kõvasti karjuma. Naabrid kuulsid meie karjumist ja kutsusid abi. Muidugi me ei kuulnud ega saanud enne välja pääsemist mitte mingit infot.

Millises koolis õppisid ja kas sai loota ka tugiisikule?

Õppisin Tallinna Heleni Koolis, mis on endine Tallinna Kurtide kool. Sealsamas majas oli lasteaed, põhikool ja gümnaasium. Kaheaastaselt läksin lasteaeda ja samas majas olin kuni gümnaasiumini ehk siis olin 17 aastat ühes majas. Kool oli nagu mu teine kodu ja praegu töötan sealsamas majas.

Koolipäev oli tavaline nagu tavakoolides, õpitakse tunni ajal ja vahetunnil suheldakse õpilastega. Aga tavakoolides on enamasti 1000 õpilast, meil oli tol ajal kümme korda väiksem õpilaste arv. Meil oli rahulik, väike, armas kool, ei olnud lärmi, kuna suhtleme viipekeeles. Kunagi oli seal umbes 100 õpilast, aga nüüd on see arv vähenenud. Maja on ikka oma, sest seal on viipekeelsed kurdid kõik koos ja saab viipekeeles suhelda. Seal kasutatakse kakskeelset õppemeetodit: eesti viipekeel ja eesti keeles kirjutamine.

Toona polnud tugiisikut. Seetõttu olid nii kurdid õpetajad kui ka kuuljast õpetaja viipekeeletõlgiga, mistõttu olen saanud kenasti täisväärtuslikult õppida.

Oled Eesti esimene ülikooliharidusega kurt viipekeeletõlk - mis innustas õpiteekonda ette võtma?

Kui gümnaasium lõppes, siis ma tahtsin minna arengumaale vabatahtlikuks, kuskile Aafrikasse või Aasiasse. Ema ja viipekeeletõlgid soovitasid minna viipekeeletõlgiks õppima, kandideerisin viimasel minutil ja mind võetigi vastu. See oli saatus.

Millised olid üliõpilaspõlve huvitavamad kogemused?

Siiamaani kõige uuem kogemus on olnud Tartu ülikoolis: kõik kool ja lapsepõlv möödus kurtide hulgas, aga kui ma läksin ülikooli, siis kõik olid kuuljad ja olin üksi kurt. Olin otsekui võõrasse vette visatud. Mõtlesin, kuidas nendega suhelda, ja see oli väga erinev kogemus. Lisaks elasin Tartus iseseisvalt, kuna enne elasin perega Tallinnas. 

Olen väga tänulik selle kogemuse eest, õppisin kindlasti palju. Sai rohkelt silmaringi avardatud. Kui ma ei oleks läinud ülikooli õppima, oleksin nagu teistest eraldatud.

Millised on kurtide ja kuuljate kultuurierinevused?

Kurtide kogukonnas on rohkem puudutusi kui kuuljate hulgas: tähelepanu saavutatakse sageli teise inimese kätt või õlga puudutades. Kurdid jätavad tihti kaua hüvasti: kallistavad, lepivad järgmise kohtumise kokku, suruvad kätt jne. Kurtide kultuur hoiab traditsioone, muutusi ei võeta kergesti vastu. Info liigub kiiresti, privaatsus jääb tagaplaanile.

Millised on praegu suurimad murekohad kurtide ja vaegkuuljate jaoks?

Igal pool on probleemid nagu tavaühiskonnas. Toon näiteid probleemidest alates lapse sünnist kuni vanade inimesteni, kogu elukaare kohta.

Praegu on oluline probleem, et eesti viipekeeletõlgi eriala pandi kinni. Mure on see, mis saab tulevikus edasi. Atesteeritud ja kutseeksami läbinud viipekeeletõlke on 24 ja seda on väga vähe. Kui tõlgid jäävad aina vanemaks ja noori peale ei tule, siis kuidas saab hakkama? See on kindlasti murekoht.

Samuti on probleemiga kaudselt seotud see, et seaduse järgi on inimesel õigus saada haridust – kuidas saavad tulevikus lapsed kooli minna ja õppida, kui tõlke ei ole? See on kindlasti suur probleem. Meil on olemas viipekeeletõlgi kutsestandard, kus on omad nõuded. Viipekeeletõlke ei saa ka lihtsalt tänavalt võtta, ta peab olema selle ala spetsialist. Keeleseaduses on kirjas, et inimestel on õigus igapäevaasju ajada eesti viipekeeles. Kui tulevikus tõlke pole, aga õigus asju ajada eesti viipekeeles on, siis see on vastandlik ja ei toimi enam.

Üks probleem on tõlkide kättesaadavus, teine ligipääsetavus. Näiteks Eesti on e-riik ja internetis on palju infot ja kõik on eesti keeles, aga eesti viipekeeles infot ei ole ega videosid seal kõrval. Kui kuskil on uudised vägivallajuhtumist ja selle kohta levib info, kuidas ennast kaitsta, siis mina seda infot ei saa, sest ma loen seda uudist nagu võõrkeelt, ma ei saa oma emakeeles seda infot kätte.

Oluline oleks, et kurdid saaksid eesti viipekeeles infot – näiteks muuseumis või internetis kodulehtedel oleks viipekeelne video kõrval.

Samamoodi on probleemiks, kui tahan autoga parklasse tulla ja tõkkepuud on vaja üles saada, siis ma ei saa helistada, et seda üles tõsta. Kui ma lifti kinni jään, siis kuidas ma abi saan? Seal on telefoninumber, aga ma ei saa ju helistada. Või näiteks hotelli minnes vajutad kella ja keegi räägib, aga mina seda ei kuule, mis on jällegi ligipääsetavuse probleem.  Tõkkepuudel, fonolukkudel, liftidel on nõuded, aga neid ei ole täidetud, see on takistuseks.

Millele peaks tähelepanu pöörama, kui kuuljatel sünnib kurt laps?

Kui kuuljal sünnib beebi ja saadakse teada, et ta ei kuule, siis lapsevanemad on šokeeritud. See on uus kogemus ja nad ei tea, kuidas lapsega suhelda. Paljud arvavad, et peaks lapsele panema implantaadi või kuuldeaparaadi, et saaks suulist kõnet arendada. Tegelikult on vaja õpetada esiteks viiplema, sest kurt beebi ei kuule ja tajub kõike visuaalselt, talle oleks vaja juba varakult viipekeelt õpetada. 

Kui vanemad omakorda ei oska viipekeelt, siis laps ei õpi seda kusagilt ja kui ta on juba kolmeaastane, siis ta jääb oma kõnearengus maha. Oluline on, et tal oleks juba lapsena aluspõhi olemas.

Millised on vanemaealiste kurtide katsumused?

Viipekeelsed kurdid elavad hooldekodus või vanadekodus. Ei kujutaks ette, et kuidas seal toimib kommunikatsioon medõdede, hooldajate ja kurtide vahel igapäevaelus. Elust oluline osa on emakeeles suhtlemine ja enese väljendamine. Tuleks luua üks väike hoolde- või vanadekodu Eestis, mis on mõeldud viipekeelsetele inimestele, kus saab omavahel suhelda kaaskurtidega ja kus ka töötajad võiksid osata viipekeelt. 

Mida saaks parandada ja kuidas?

Ma kujutan ette, et olukorda saaks parandada näiteks nii, kui paremini riigi tasandil selgitada kurtide kogukonna probleeme, nende vajadusi ja õigusi, riigiasutustest inimestega rohkem suhelda.

Teiseks tasuks selgitada ja kohapeal kontrollida, millised on kohandused, et kõik kohad oleks ligipääsetavad.

Haridussüsteemis võiks tavakoolis olla viipekeele huviring, et tõuseks teadlikkus ja juba lapsed teaksid viipekeelt ja oskaksid seda kasutada. Võiks ka suurendada võimalust õppida valikainena eesti viipekeeIt kogu Eestis nagu praegu Viljandi Gümnaasiumis tehakse. Inimeseõpetuse tundides võiks rääkida, kes on viipekeelne kurt ja mis on viipekeelne kogukond ja kutsuda ka kurt tundi, et saaks omavahel suhelda. Samamoodi võiks minna kurt lasteaeda esinema.

Ei ole mõtet öelda, kes süüdi on või süüdistada, oleks vaja rohkem selgitada, et inimesed saaksid kurtidest rohkem aru. Pole vaja karjuda ja nõuda. Kui väiksest saadik inimestele selgitada, siis tõuseks teadlikkus. Kui vundamenti pole, siis maja ehitada ei saa.

Kas oled kunagi pidanud loobuma ka mõnest unistusest, kuna ei kuule?

Ei ole olnud sellist olukorda. Lapsepõlvest saadik on kõik läinud hästi. Ma ei ütleks, et oleks olukorda, kus ma oleksin selle tõttu millestki ilma jäänud, et olen kurt. Ainus erinevus on see, et mu emakeel on eesti viipekeel, ja kõik unistused peab siiski täitma.

Milline on soovitus inimesele, kes sooviksid tuttavaks saada viipekeele kõnelejaga? Kuidas võiks suhtlust alustada?

Ma arvan, et peab lihtsalt mõtlema, et kurt on täiesti tavaline inimene. Ei ole mõtet olla hädas, et issand, kuidas suhelda. Näiteks, kui minna reisima ja kohtuda mõne välismaalasega, siis kuidas temaga suhelda? Täpselt samamoodi toimib kurdiga suhtlemine. Võiks ka eesti viipekeele kursustele minna, seal saab õppida viiplema ja mõistma – kes on tegelikult kurt.