Eesti modell: kuidas anoreksia mind peaegu tappis

Anoreksia oli tükka aega Kairi saladus, kuni kõva trenn ja söömatus naise haiglasse viisid ning vanemad paratamatult muretsema hakkasid. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Anonüümseks jääda sooviv 24-aastane eesti modell maadles mitu aastat toitumishäirega, mis pani tema tervise kriitilisse olukorda ning oleks naise sõnul ta peaaegu tapnud.

Kairi (nimi toimetusele teada) jagab lugu ingliskeelses blogis ning kirjutab, et kuigi häbenes söömishäiret aastaid ning varjas seda pere ja sõprade eest, aitas probleemist ülesaamine tal tugevamaks isiksuseks muutuda.

Ainukesena kahetseb ta valu ja muret, mida põhjustas vanematele. Anoreksia viis Kairi lõpuks taastusravikeskusesse, kus ta veetis pool suve. Ta nendib, et kuna tegu on tõsise vaimse haigusega, siis ei parane paljud sellest kunagi. Küll aga loodab Kairi, et tema kogemused ja teekond paranemiseni aitavad vähemalt ühte inimest, kes kannatab sama probleemi käes.

Tõlge eestlanna ingliskeelsest blogist:

Minu söömishäire algas 19-aastaselt. Oli viimane keskkooliaasta ning mind märkas ostukeskuses motelliagentuuri värbaja. See oli minu jaoks suur asi, sest ma polnud end kunagi erilise või ilusana tundunud, ma polnud keskkoolis populaarne ning tundsin end pigem üksiku, koleda ja masendununa. Kohtusin modelliagentuuriga, kus kästi mul kaotada viis kilogrammi. Olin alati olnud sale ning ealeski polnud mõelnud dieedi pidamisele. Ma ei pidanud vaatama, mida söön ning mäletan, et pitsa, pasta, burgerid ja kartulikrõpsud olid suur osa minu nädalast või isegi igast päevast.

Oma loomult olen aga selline, et kui midagi väga tahan, pean selle saama. Teadsin, et modellimaailma pääsemiseks pidin olema 0-suuruses. Samuti leidsin, et mul ei ole sellest midagi kaotada, vaid ainult võita. Tüdrukule, kes ei tundnud end kunagi erilisena, öeldi lõpuks, et ta on ilus, kuid selleks, et modellina tööd saada, tuli vaid natuke rasva kaotada. Pärast kooli lõpetamist sain suvetöö kosmeetikapoes. Töötasin pikki tunde, jooksin ringi ja seisin enamuse ajast. Hakkasin jälgima, mida söön ning need viis kilogrammi kadusid kiiresti. Läksin tagasi agentuuri. Mäletan, et olin sel päeval nii närvis kui ka elevil. Nad võtsin mu mõõdud, tegid mõned bikiinipildid ja ütlesid, et ma näen parem välja. Kahjuks ei võetud mind aga sellesse agentuuri vastu. Kaalusin sel ajal 55 kilogrammi (pikkuse juures 175 sentimeetrit – toim) ning hakkasin arvama, et olen liiga paks ning pole piisavalt hea. Minus lõi välja perfektsionist ning hakkasin internetist toitumise kohta uurima. Pidin teada saama, kuidas veel kaalu kaotada, et olla ilusaim versioon endast.

Mida rohkem ma lugesin, seda enam leidsin, et tervisliku toitumise osa on puu- ja juurviljade söömine. Seega hakkasin veganiks – mitte taimetoitlaseks, vaid äärmuslikuks veganiks. Eemaldasin oma toidust piimatooted ja liha ning hakkasin toidupäevikut pidama. Kaalu kaotamine muutus kinnisideeks. Kaalusin end iga päev ning olin õnnelik, kui number langes ja masendunud, kui kaal tõusus ja edasiminekut näha ei olnud. Ainukesed toidud, mida ma ei kartnud süüa, olid õunad ja köögiviljad. Köögiviljad pidid olema aurutatud ilma õli ja soolata ning puuvili pidi olema õun, mitte banaan, mis minu arvates samuti paksuks tegi. Praegu tagasi mõeldes tundub see kõik hullumeelne.

Astusin sel ajal ülikooli ning mäletan, et ei söönud kunagi kooli kohvikus nagu teised õpilased. Minu sotsiaalelu kannatas suuresti ning ma ei mõista, kuidas suutsin nii tõsise alatoitumuse juures üldse õppida. Selline elustiil muutis mind ka sisemiselt väga tuimaks ja emotsioonituks. Esimesel ülikooliaastal ei saanud ma ühtegi sõpra ning ei läinud välja oma ülejäänud sõpradega, sest kartsin sellega kaasnevat toitu ja alkoholi. Hakkasin jooga ja kardiotreeninguga tegelema ning veetsin nii oma vaba aja, mis õppimisest üle jäi. Ületreenimine muutus samuti probleemiks. Ühel õhtul läksin jõusaali, siis sauna ja pärast seda kukkusin kokku. Ma ei suutnud koju sõita ning ema aitas mind haiglasse viia, sest mu kõht valutas nii hullult. See oli esimene kord, kui vanemad mõistsid, et mul on probleem.

Suutsin tõesti väga kõhnaks saada. Nägin kaalul väiksemaid numbreid kui 50. Mäletan, et kõige madalam kaal oli 46 kilogrammi. Saatsin uued pildid teise agentuuri ning üsna varsti tahtsid nad kohtuda. Sel ajal võeti mind vastu ning isegi öeldi, et mu mõõdud on täiuslikud. Sel hetkel olin tõeliselt õnnelik. Ma ei söönud terve päev midagi, kuid peale kohtumist premeerisin end sushi'ga.

Loe terviseportaalist üsna pea Kairi järgmist postitust ja vaata, mis tema loost edasi sai.