Millest peaks lähtuma sotsiaalteenuste pakkumisel?

Sotsiaalteenuste oluline tahk on nende paindlikkus. Foto: PantherMedia/Scanpix

Sotsiaalteenuste pakkumisel tuleb olla võimalikult paindlik, sest inimesed vajavad väga erinevat tuge, ütles Türi vallavanem ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse aseesimees Pipi-Liis Siemann Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Aeg-ajalt jõuavad avalikkusse kriitilised lood kohalike omavalitsuste  sotsiaalteenuste kohta. Üks neist on seotud Narva linnaga, kus õiguskantsler tegi riigikohtule taotluse osa linna õigusakte kehtetuks tunnistada. Näiteks sotsiaaltransporti saab seal abivajaja kasutada vaid siis, kui linnal on raha või kui inimesel pole lähedasi. Samas peaks õiguskantsleri arvates iga inimene hädas abi saama, olenemata elukohast, omavalitsuse rahakoti suurusest või lähedaste valmisolekust oma sugulast toetada. Abistamist ei saa edasi lükata ka lihtsalt sellepärast, et omavalitsus ja lähedased parajasti vaidlevad, kes ja kui palju teenuse eest maksab.

Oodatav riigikohtu lahend

Kohalikud omavalitsused ootavad riigikohtu lahendit pikisilmi, sest kohustuslike sotsiaalteenuste pakkumise piiranguid on seadnud teisedki. Põhjuseks erinevad prioriteedid, arusaamad ja vahendite nappus. «On väga hea, kui kohus kujundab selles küsimuses oma seisukoha. See annab kõigile ka selgema teadmise, kust tuleb ülesande täitmiseks vajalik raha,» rääkis Siemann. Ta lisas, et täna teeb iga omavalitsus nii palju, kui heaks arvab. Edaspidi peaksid tekkima sotsiaalteenuste pakkumisel n-ö ühised standardid ja seeläbi ka praktika, kuidas vaesemad linnad-vallad saaksid oma kohustusi täita.

Arendatakse abi, mis aitab ise toime tulla

Enamik abivajajatest tahab elada iseseisvalt kodus niikaua kui vähegi võimalik. Omavalitsustes tegeletaksegi täna kõige enam teenustega, mis aitavad ise kodus hakkama saada, olgu see siis supi koju toomine või abistamine asjaajamises. «Alati ei ole väiksemates omavalitsustes kehvemad koduteenused, sest seal on ajalooliselt olnud tugevam kogukonnatunne ja oma inimesi püüti abistada ka siis, kui raha oli vähem,» lausus Siemann.

Kuidas arendatakse sotsiaaltransporti, kui elu liigub suurematesse keskustesse? «Peame leidma nutikaid lahendusi ühistransporti ja mõnikord ka teiste piirkondade partnereid kaasates,» selgitas Siemann. Ta tõi näite, et kui valla buss viib elanikke Tallinnasse arsti juurde, siis samal päeval see mujale sõita ei saa. Aga Türil on hea rongiühendus ja kõik ei vaja abi kogu teekonnal, vaid ainult reisi alguses rongi sisenemiseks ja siis, kui ollakse pealinnas kohal, et jaamast edasi haiglasse jõuda. Siin tulebki mängu Tallinna teenusepakkuja. 

Praegu on omavalitsuste liidus käsil ka üks katseprojekt, kus osalevad koos mitu omavalitsust. Praktika käigus tõestuse saavad odavamad ja paindlikud transpordilahendused pakutakse hiljem välja ka teistele.

Hooldekodu kulu ajab eelarve lõhki

Uuest aastast peavad hooldekodudes töötavad hooldajad olema läbinud koolituse. «Muudatus ei ole uudiseks kellelegi ja paljud asutused on oma töötajaid juba varem koolitanud, ka Türi vallas. Kohatasud tõusevad hooldekodudes igal aastal 5–10 protsenti ja ma ei usu, et tõus nüüd kordades suurem tuleb, küll aga kasvab nende inimeste hulk, kellel vald aitab hooldekodu eest maksta. Mõnel juhul on summa kakskümmend, teinekord kakssada eurot, aga ka rohkem – nii nagu eaka pensionist ja lähedaste panusest vajaka jääb,» rääkis Siemann. Praegu saab rahalist abi hooldekodu teenuse eest maksmiseks Türi vallas keskmiselt 30–40 inimest, aga igal aastal läheb vastav eelarverida vallas lõhki, sest kõiki aidatakse samade reeglite alusel.