Toitumisteadlane: toidusõltuvus on tõsine haigus

Toidusõltuvus on tõsine vaimse tervise probleem, millel võib ravimata jätmise korral olla tõsised tagajärjed. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Sõltuvusest hakati rääkima ja kirjutama 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, kuigi esialgu räägiti vaid alkoholi- ja narkootikumisõltuvusest. 1950ndatel sai termin toidusõltuvus juba üldtuntuks, kirjutab TTÜ emeriitdotsent Tiiu Liebert.

Siiski peeti sel ajal sõltuvust tekitavateks toiduaineteks just sageli söödavaid toiduaineid, nagu mais, nisu, kohv, piim, munad. See seisukoht on muutunud, kuna tänapäeval peetakse kõrge süsivesikute- ja rasvasisaldusega töödeldud toite nagu pitsa, kartulikrõpsud, burgerid, friikartulid, koogid, šokolaad, jäätis jt võimalikeks sõltuvuse tekitajateks. 1960. aastal asutati USAs eneseabiorganisatsioon «Overeaters Anonymous» (anonüümsed ülesööjad – autor), mille peamine eesmärk oli aidata inimestel hoiduda sõltuvust tekitava toidu söömisest. Nad pakuvad ka 12-astmelist programmi sõltuvusest vabanemiseks.

Järgmiseks hakati uurima šokolaadisõltuvust, kuna šokolaad on, eriti naiste hulgas, toit, mille tarbimist on raske  kontrollida. Šokolaadis on sageli palju suhkrut, rasva, aga ka psühhoaktiivseid aineid, nagu kofeiin ja teobromiin.

Inimesed võivad kasutada toitu valusate emotsioonide leevendamiseks

Selle sajandi alguses  uuriti ülesöömist ja rasvumist põhjustavaid närvimehhanisme. Rottidega tehtud katsed näitasid, et suure suhkru- ja rasvasisaldusega toit suurendas nende kehakaalu ja tekitas toidusõltuvust. Teadlased järeldasid, et narkomaania ja toidusõltuvus põhinevad samadel neurobioloogilistel mehhanismidel.

Olgugi, et viimastel aastakümnetel on teadusmaailmas arutletud toidusõltuvuse teemal intensiivselt, on arvamused vasturääkivad ja ei ole saavutatud ühtset seisukohta isegi termini «toidusõltuvus» kohta. Siiski, 2018. aasta kevadel avaldati ajakirjas «Nutrients» süstemaatiline ülevaade 52 toidusõltuvust käsitlevast uuringust ning tuldi järeldusele, et toidusõltuvus on olemas, kuna suurem osa uuringutest leidis tõendusmaterjali neuroloogilistest muutustest ja halvenenud kontrollist teatud toidu söömisel.

Toidusõltuvus on põhjus, miks mõned inimesed ei suuda teatud toitude liigsöömisest loobuda. Toidusõltuvus hõlmab samu ajupiirkondi nagu narkomaania. Töödeldud, suure suhkru- ja rasvasisaldusega toidul on võimas mõju aju premeerimiskeskustele, mida põhjustavad aju neurotransmitterid, näiteks aju biokeemiat mõjutav dopamiin. Toidusõltuvust saab ära tunda samamoodi nagu iga sõltuvust: kui söömine on kontrollimatu ja  söömist ei suudeta õigel ajal lõpetada. Sageli kaasneb sellega rasvumine  ning südamehaiguste ja II tüübi diabeedi riski suurenemine. Kuluvad ka liigesekõhred ning liikumine muutub üha valulikumaks.

Toidusõltuvust põhjustavad tegurid

Toidusõltuvust võivad põhjustada psühholoogilised, sotsiaalsed ja bioloogilised tegurid. Psühholoogilisteks teguriteks võivad olla näiteks emotsionaalne või seksuaalne väärkohtlemine, madal enesehinnang, lähedase inimese kaotus. Toidusõltuvust võib tekitada ka sotsiaalne eraldatus ning koolikiusamine. Bioloogilisi tegureid on vähem, näiteks hormoonsüsteemi tasakaaluhäired ning mõningate ravimite kõrvaltoimed.

Vahel võime ka teadmatusest põhjustada toidusõltuvust. Kui meil õnnestub midagi suurepäraselt, tahame seda koos lähedastega tähistada ja selle asemel, et minna näiteks perega loomaaeda või kinno, ostame koju tordi ja sööme seda koos. Ja seda alati, kui midagi on õnnestunud. Kui aga oleme mingil põhjusel kurvad, tekib soov lohutada end magusaga.

Eriti selgelt on see näha USA tõsielusarjas «My 600-lb life» ehk «Minu 270-kilone elu». Sarja peategelased on lapsepõlves või nooruses läbi elanud mingi trauma, olgu vanemate narkomaania või seksuaalne ahistamine. Lohutust leiavad nad toidust, mistõttu mõne inimese kehakaal on 18-aastaselt 180 kilogrammi ja 10 aastat hiljem 300 kilogrammi ning kehamassiindeks ligi 120. Lähedased, kes peavad nende eest hoolitsema, ei suuda taluda rasvunute valu ja kurbust ning lohutavad neid maitsva toiduga. Tihti sööb rasvunu isegi 10 tuhat kilokalorit päevas! Süües on suure kehakaaluga inimesed õnnelikud, kuid see tunne ei kesta kaua ja pärast muutub olukord veelgi hullemaks.

See on USA, kus kõik on suur ja võimas. Loodame, et Eestis ei ole 180 kilo kaaluvaid keskkoolilõpetajaid ja 300 kilo kaaluvaid parimates aastates inimesi. Kui aga teie lähedaste seas on mõni toidusõltlane, püüdke temaga rahulikult rääkida, välja selgitada selle põhjus ja võimalusel aidata. Ka internetis võib leida  mitmeid soovitusi sõltuvusest vabanemiseks. Arvukalt leidub artikleid selle kohta, et jooga aitab vabaneda toidusõltuvusest, mida kinnitab ka Austraalia Deakini ülikooli teadlaste tehtud uuring.

Toidusõltuvus on tõsine vaimse tervise probleem, millel võib ravimata jätmise korral olla tõsiseid tagajärgi. Parima abi saate aga professionaalidelt. Nii Tallinnas kui ka Tartus  on psühhiaatriakliinikute juures toitumishäiretega tegelevad üksused, kuid sellist abi osutavad ka teised keskused.

Toidusõltuvus ja ajukeemia

Toidusõltuvust (FA) määratletakse lõdvalt hedoonilise söömiskäitumisena, mis hõlmab väga maitsvate toitude, sealhulgas rohkesti soola, rasva ja suhkrut sisaldava toidu tarbimist homeostaatilisest energiavajadusest suuremas koguses. Toidusõltuvusel on ühine patoloogia teiste patoloogiliste söömishäiretega, näiteks liigsöömine. Praegused teooriad viitavad sellele, et toidusõltuvusel on nii käitumuslikke sarnasusi kui ka kattuvaid neuraalseid korrelatsioone teiste ainete sõltuvustega. Ehkki esialgsed toidukordade ja ülimaitsva toidu tarbimise uuringud on näidanud toidusõltuvusega inimestel, võrreldes tervisliku kontrollgrupiga, nii aju premeerimise ahelate, sealhulgas piirkondade, nagu striatum, amügdala, orbitofrontaalne ajukoore kui ka insula aktiveerimise erinevusi ja kattuvust. Hüpotaalamus on ajupiirkond, mis vastutab söömiskäitumise ja perifeersete täiskõhutunde võrgustike reguleerimise eest, ja ka sellele on täheldatud märgatavat toimet.

Toidusõltuvus mõjutab impulsiivsust ja meeleolu oluliselt. Krooniline stress võib negatiivselt mõjutada hüpotaalamuse – hüpofüüsi – neerupealiste telje funktsioneerimist, mõjutades seega söömiskäitumist ja suurendades eriti maitsvate toitude soovitavust. Edaspidi tuleks toidusõltuvus teistest söömishäiretest eristada selgelt määratletud diagnoosina.