Kuidas ära tunda liigtarvitaja pereliikmeid vaevavat kaassõltuvust?

Kaassõltuvus tekib, kui elatakse pidevas pingeseisundis ja emotsionaalses sõltuvuses oma lähedase sõltuvuskäitumisest.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Kuidas väljendub kaassõltuvus ja kes sellesse rolli sattuda võib, selgitab meditsiinikeskuse Confido kaassõltuvuse nõustaja Katrin Hallik.

«Sõltuvuse probleem perekonnas puudutab alati rohkem inimesi kui vaid liigtarvitajat ennast. Sageli hõlmab see kõiki pereliikmeid, kes peavad määramatu ja ebaturvalise olukorraga toime tulema. Ebaturvalisus tekitab suurema vajaduse kontrollida, loob hirmu ja valvelolekut. See omakorda tekitab kroonilise pinge, mis mõjutab pereliikmete vaimset ja füüsilist tervist. Kuna sõltuvuskäitumise kontrollimine perekonnas nõuab väga suurt tähelepanu, siis jäävad teiste pereliikmete vajadused varju. Kaassõltuvus tekib, kui elatakse pidevas pingeseisundis ja emotsionaalses sõltuvuses oma lähedase sõltuvuskäitumisest. Tihti saab see alguse lapsepõlves ja kandub edasi täiskasvanu suhetesse,» ütleb Confido kaassõltuvuse nõustaja Katrin Hallik.

Kaassõltlaseks abikaasa, laps või õde-vend

Kui peres on sõltuvushäire, siis valitseb see tegelikult pereelu. Paljud teavad Soome terapeudi ja kirjaniku Tommy Hellsteni väljendit jõehobu elutoas – see on olend, kellest ei räägita, kuid kes võtab ära tohutu elamisruumi. Just niimoodi sõltuvus toimetab.

Sõltuvus võib põhjustada palju muret ka laiemale lähedastele ringile, sageli on selle kontrollimisse kaasatud vanemad, õed-vennad, muud sugulased ja sõbrad.

Kõik püüavad aidata ja lahendusi pakkuda

Paraku saab toimivate lahendusteni jõuda siiski ainult sõltlane ise, kui ta teeb enda sees otsuse päriselt oma elu muuta ja selleks tegelikke samme astuda.

Siin on perekonna tugi väga tähtis. Kuidas avatult ja ausalt sellest teekonnast rääkida? Kuidas teha peres kokkuleppeid, mis püsivad? Kuidas kaassõltlasest lähedane enda eest hoolt kandma hakkab? Kuidas pakkuda lastele vajalikku tuge? Kuidas muuta peresuhteid selliselt, et need toetaksid kõigi tervenemist ja ei õõnestaks seda?

Kaassõltlane vajab tervenemist pidevast pingeseisundist

Sõltuvushäirega inimese lähedane on harjunud suure ülepingega ja tihti ka liiga suure vastutusega. Ta on soovinud meeleheitlikult aidata oma lähedast, unustades sealjuures enda eest hoolt kanda. Selline eluviis mõjutab varem või hiljem tema tervist.

Tervendada saab aga ainult iseennast. Selle kaudu terveneb ka pere. Peresuhted on parim pinnas tegelike muutuste loomiseks. Taastatud usaldus ja lähedus tervendavad ka vanu haavu.

Tähtis on teadvustada olukorda, vaadata tõele näkku, nii nagu see on – valetamata, pisendamata, õigustamata.

Kaassõltuvushäirega inimesel tuleb oma tähelepanu suunata endale, luua rohkem tasakaalu oma elus ning koos elukaaslase ja nõustajaga vaadata üle peredünaamika. 

Lootes vaid iseendale, ei olda harjunud abi küsima. Enamasti on kaassõltuvushäirega inimene ise hakkama saanud, ta teab, et usaldada saab ta vaid ennast. Abi küsimine ja ka teraapiaprotsessis osalemine võib talle algul tunduda mittevajalik ja ebamugav. Ometi aitab kõrvalpilk sageli kiiremini tulemusi saavutada.

Terve pere vajab toetust

Mujal maailmas on riike, kus pakutakse tõhusat tuge tervele perele, on programme ja sõltuvusravikliinikuid. Eesti astub selles suunas alles esimesi samme.

Sõltuvusprobleemide puhul on oluline pakkuda tervele perele kompleksravi.

Confido meditsiinikeskuses on sellest sügisest katsetamisel sõltuvusravi koos programmiga «Terve pere». Paralleelne osalemine nendes programmides loob võimaluse aidata terviklikumalt.

Kuidas kaassõltuvust ära tunda?

Kaassõltuvuse iseloomulikud jooned on järgmised:

  • Liialdatud tähelepanu sõltuvushäirega inimese emotsioonidele ning reaktsioonidele.
  • Pidev valvelolek ja nn katastroofihirm.
  • Enda ja laste soovide ja probleemide tagaplaanile jätmine.
  • Võime oma tundeid tõhusalt alla suruda ja pisendada probleemide tõsidust.
  • Sõltuvuskäitumise õigustamine, põhjendamine, väljavabandamine (näiteks tööandjale või sõpradele).
  • Endale antud lubadus mitte alla anda ja mitte reeta.
  • Väga suur hülgamis- ja kaotushirm.
  • Väärtusetuse tunne – ma ei väärigi paremat.
  • Ülevõimendatud vastutus.

Kokkuvõttes rõhutab Hallik, et tegeleda tuleb kogu perega. See vajab pühendumist, kannatlikkust ja aega, kuid lähedasem ja õnnelikum pereelu on kindlasti seda pingutust väärt.

Tagasi üles