Naistearstide seltsi uus juht: pooldan võimalikult kodulähedast sünnitusabi, kuid mitte kvaliteedi arvelt

TLNPM11:IVO SAARMA :TALLINN, EESTI,04JUL13. Intervjuu erahaigla Fertilitas juhataja Ivo Saarma-ga ah/Foto ANDRES HAABU/POSTIMEES

FOTO: ANDRES HAABU / PM/SCANPIX BALTICS

Pooldan võimalikult kodulähedast sünnitusabi, kuid kvaliteedi arvelt seda teha ei saa. Reegel peaks olema kõigile üks - kui mõistliku aja jooksul ei suudeta kvaliteedi standardreegleid tagada, tuleb patsiendid suunata sinna, kus seda suudetakse, leiab naistearstide seltsi uus president Ivo Saarma.

Fertilitase erakliiniku juht, günekoloog Ivo Saarma on alates septembrist naistearstide seltsi uus president. Eelmised kaks hooaega juhtis seltsi Made Laanpere. Med24 tegi temaga sel puhul intervjuu. 

Saarma jaoks on sünnitusabi oma olemuselt eeskätt peresündmus, millest võib saada meditsiiniline sündmus. Seda silmas pidades peaks see teenus olema võimalikult kodulähedane. Vaidlusalune küsimus on, mis on kodulähedane piirkond? Soome maakonnahaigla teeninduspiirkond võib küündida 80-100 kilomeetrini.

Saarma sõnul tegi Eesti tohutu arengu, kui liikus perekeskse sünnitusabi suunas. Täna ongi valdav osa Eesti sünnitustest peresünnitused.

«Ma ei alatähtsustaks pere osa. Me ei suuda kõike tõenduspõhiselt ära selgitada, aga olen täiesti veendunud, et sel on sügavalt positiivne mõju, sh sünnituse tulemusele,» rääkis ta. «Mis aga kaasneb tsentraliseerimisega? Mina ei näe võimalust, et laustsentraliseerimisega saaks peresünnituste osakaal kasvada. Ma käisin kunagi Vancouveris ühes sünnitusmajas, kus päevas võis sündida kuni sada last ja  ämmaemand sõitis tõukerattaga. Kujutage ette, milline virrvarr see oleks olnud, kui seal oleksid olnud veel abikaasad ? Loomulikult neid seal ei olnud. Naised olid sünnitustubades üksi, iga kolme toa järel oli jälgimisruum nagu juhtimiskeskus, kus istus ämmaemand, kes jälgis videokaamera abil sünnitajaid. Seal oli tsentraalne monitooring ning seinal jooksid erinevaid parameetrid ja graafikud. Sünnitajaga sai suhelda mikrofoni vahendusel ja ämmaemand küsis aegajalt «Kuidas läheb? Kas hakkate varsti sünnitama?». Minu jaoks oli see päris õõvastav.»

Kuigi Saarma tsentraliseerimist ei poolda, on ta regionaliseerimise poolt, kuid lisab, et Eestis aetakse need mõisted segi. Regionaliseerimine tähendab mingi konkreetse harva esineva patoloogia või teatud sihtgrupi/riskigrupi koondamist keskusesse.

«See on maailmas ennast õigustanud ja igati põhjendatud,» väitis Saarma. «Eestis on aga asutud suurt osa arstiabist koondama üksikutesse keskustesse , millega on teatud tegevused maakondades välja suretatud või siis on määratud väljasurema. Isegi, kui seal oli võimekust suurt osa arstiabist kohapeal pakkuda.»

«Lisandunud on veel küsimuste küsimus, kes noortest spetsialistidest tahab maale tööle minna? Noortele spetsialistidele on jäetud kaks või kolm võimalust erialast tööd soovitud kujul leida ja siis  juhtubki, et ülemusega tülli minnes tuleb erialast tööd otsida välismaalt,» rääkis ta. «Minu arvamuse kohaselt on paljud riigid, kes liigselt arstiabi tsentraliseerinud, saanud endale kaela uued probleemid ehk  üldistusena võibki öelda, et ühed probleemid asendusid teistega. Saarma kirjeldas, et tsentraliseerimist on alati õigustatud märksõnadega, et tekib parem kvaliteet, parem efektiivsus ja kokkuhoid. Paraku need ootused sageli ei realiseeru ning loodetud majanduslik efekt jääb saavutamata. Väheneb hoopis arstiabi kättesaadavus, kusjuures suureneb drastiliselt ebavõrdsus maa ja linna vahel ning tekib võõrandumine patsiendist, mille tagajärjel süveneb rahulolematus arstiabi korraldusega.

«Sünnitusabi on väga kallis. Kulu tuleb peamiselt tööjõult, kuna valves peab olema korraga palju inimesi – lisaks naistearstile lastearst, ämmaemand, õde, operatiivse abi (veel 3-4 töötajat) valmidus 24 tundi,» loetles Saarma. «See kõik tuleb kohapeal tagada. Kui seda võimekust pole, siis seda ma küll ei propageeri, et jätkame sünnitusabi pakkumist keskaja tasemel. Seetõttu ma ei tunne kaasa nendele kohtadele, kus polnud juba aastaid lastearsti või kus günekoloog käis ühes-teisest-kolmandast kohast ning kohapeal püsivalt ei töötanud neist ükski. On selge, et selline abi ei ole jätkusuutlik.»

 «Vaatamata sellele, et ma ise ei poolda tsentraliseerimist ning pooldan võimalikult kodulähedast sünnitusabi, pean möönma, et sünnitusabi kvaliteedi arvelt seda teha ei saa. Ei pea ootama, millal hakkavad saabuma kurvad uudised,» lausus Saarma. «Reegel peaks olema kõigile üks – kui mõistliku aja jooksul ei suudeta kvaliteedi standardreegleid tagada, siis tuleb patsiendid suunata sinna, kus seda suudetakse. Ei ole midagi halvemat, kui me võtame omaks topeltstandardid (st lubame mõnel tegevusloa kriteeriume eirata ja mõnel mitte ) ja topeltmoraali ja õigustame sellisel viisil antud abi.»

Populaarne

Tagasi üles