Raamat oskuslikust vananemisest: esimesed märgid kulumisest saabuvad siis, kui keha on veel tippvormis

20. eluaastates mõeldakse kõige vähem vananemisele, kuid see oleks hädavajalik, kui soovitakse edukalt vananeda. Foto: Tomas Anderson / PantherMedia / Tomas Anderson

Eesti arsti ja arstiteadlase dr Kai Saksa sulest on ilmunud raamat «Avameelselt vananemisest». Autor on tuntud kui südamearst, lisaks on ta Eesti Geriaatria ja Gerontoloogia Assotsiatsiooni esimees. 

Dr Saksa asjatundlikke nõuandeid on kuulnud aastate jooksul raadiosaate «Päevatee» austajad. On igati tervitatav, et autor on leidnud aega kirjutada kogemuste ja kaasaegsete teadmiste alusel raamatu laiemale lugejate ringile.

Raamatus leiab lugeja häid nõuandeid paljude vanemas eas sageli esinevate terviseprobleemidega paremaks toimetulekuks. Vananemist võib pidada edukaks siis, kui elu pakub rahuldust ka vanas eas, kui säilib uudishimu ja tegutsemistahe. Lõpetuseks- võidab see, kes oskab vanaks saada, nentis Saks.

Perearst Madis Veskimägi arvustus raamatule:  

Vananetakse üks ja ainus kord elus, see on sama kindel kui aastaaegade vaheldumine. Vananemist ei saa seega õppida ega harjutada isiklikust kogemusest. Esimesed märgid kehalisest vananemisest saabuvad üsna varsti peale seda, kui keha on füüsilises mõttes oma tippvormis, umbes 25-30 aastaselt. Veidi lohutav on fakt, et vaimne tippvorm saabub paar aastakümmet hiljem, keskmiselt 45 aasta vanuses. Siit selgubki, et raamatu sihtrühm on väga lai, alates vanusest 25 aastat. Tõsi küll, selles vanuses mõeldakse kõige vähem vananemisele, kuid see oleks hädavajalik, kui soovitakse edukalt vananeda. Ja veel, noored lapsevanemad võivad oluliselt kujundada oma lapse suhtumist vanemaealistesse, kasvõi neisse endisse 70-80 aasta möödumisel. Seega raamat «Avameelselt vananemisest» ei ole ainult käsiraamat vanemaealistele.

Autori kirjastiil on igati soe ja sõbralik, kaasamõtlemisele innustav, mitte keelav ega käskiv. Raamatu esimestest peatükkidest saab lugeja teada vananemise nüüdisaegsetest teooriatest. Mõtlemapanev on fakt: kui viljastatud munarakust areneb nii keerukas, täiuslik organism, siis kuidas ei saa keha hakkama näiliselt märksa lihtsamaga- saavutatud taseme hoidmisega.

Enamik vananemise uurijaid arvab, et seda vältida pole võimalik, kuid vananemise kiirust saab aeglustada ja elada täis bioloogiliselt võimalik eluiga, vähemalt 93-100 aastat. Praegu elab vanemaks kui 100 aastat vaid 0,01 protsenti inimestest, kuid keskmine eluiga tõuseb kiiresti: 3 kuud iga aasta kohta alates 20. sajandi algusest. Praegune teadmine on, et inimese vananemine ja pikaealisus on komplekstunnused, milles kõrvuti geenidega on olulised elustiil ja keskkond ning nende omavaheline toimimine, kuid samuti piisavalt juhuslikkust ja õnne.

Lugeja saab teada inimese elukaarest ja selle kronoloogilistest perioodidest. Lohutav on see, et uuemate seisukohtade alusel on keskea piire nihutatud ja ka eakate vanuserühm on jaotatud omakorda kolmeks. Inimese kronoloogiline vanus võib olla märksa erinev tema bioloogilisest, psühholoogilisest, sotsiaalsest ja funktsionaalsest vanusest. Raamatus esitatud lihtsate testide ja küsimustikega saab lugeja ise välja selgitada enda vastavad näitajad.

Huvipakkuv teema on vanemaealise haprus, see on ka viimase kümnendi paljude vanemaealiste teadusuuringute peateema. See on seisund, kus on suurenenud inimese haavatavus erinevatest stressoritest, mis võib ahelana levides tuua kaasa ebasoodsa terviseseisundi või ka surma. Lugeja saab teada, kuidas haprust lihtsate testidega kindlaks teha ning mida peaks siis ette võtma.

Kuigi vananemist peatada pole võimalik, saame selle kulgu mõjutada. Rahulolevaid inimesi vanas eas on rohkem nende hulgas, kes vananemist ei karda ja on kas intuitiivselt või teadlikult valmistunud vanaduspõlve nautima.

Ajas muutub arusaam edukast vananemisest. See, mida peeti edukaks pool sajandit tagasi pole seda enam mitte. Nii arvati 1960-ndatel, et edukas on see vanemaealine, kes oskab aktiivsest elust tagasi tõmbuda. Peeti loomulikuks, et vanas eas loobutakse paljudest tegevustest, osalemisest ühiselus ja suhetes. See on asendunud seisukohaga: edukas vananemine tähendab sisemist õnnetunnet ja rahulolu endise ja praeguse eluga.

Need vanemad inimesed, kes keskenduvad rohkem suhetele ja vaimsetele huvidele, kui tervisele, välimusele ja füüsilisele jõule ning näevad elus teisigi rolle peale töörolli (vanavanem, sõber, reisikaaslane, käsitööhuviline) saavad üldiselt oma eluga paremini hakkama. Elu on lihtsam eakal, kes ei mõtle nii palju iseendast, vaid sellest, mis temast maha jääb ja püüab teisi aidata. Inimene, kes elu lõpupoole arvab, et on elus ette tulnud probleemidega kenasti hakkama saanud, tunneb, et elu on olnud elamist väärt, sellel on olnud mõte ja ta on eluga rohkem rahul. See, kes elu lõpus keskendub tegematajätmistele või tehtud vigadele, kogeb meeleheidet või depressiooni, kibestub ja võib tunda viha teiste, eeskätt noorte vastu, kellel elu alles on ees.

Selge on see, et kogu eelnev elu, ka kõige varasema lapseea sündmused mõjutavad meie elukäiku ja elu vanas eas. Asendamatud on lapseeast alguse saanud ja kogu elu jooksul jälgitud tervislikud eluviisid: tervislik toitumine, mõõdukas kehaline aktiivsus, normaalse kehakaalu säilitamine kogu eluea jooksul, suitsetamisest, uimastitest ja alkoholi liigtarbimisest hoidumine, töö ja puhkuse tasakaal, stressiga toimetulek, vajalikud tervisekontrollid ja vaktsineerimised. Kuidas seda arvestada vanemaealistel, sellele leiab lugeja vastuse vastavatest peatükkidest.