Uute tõhusate ravimite kasutuselevõtt on kasvatanud oluliselt nende Sclerosis multiplexiga inimeste hulka, kelle puhul on arstid suutnud haiguse kiire süvenemise peatada. Selliste inimeste seisund püsib aastaid stabiilsena, nad käivad igapäevaselt tööl ja elavad täisväärtuslikku elu. «Nendel inimestel ei ole põhimõtteliselt enam vajadust pidevalt neuroloogi kontrollil käia. Mis tähendaks eriti neile, kes elavad suurtest neuroloogiakeskustest kaugel, olulist raha ja aja kokkuhoidu,» nendib neuroloog.

«Samas on nende inimeste regulaarne jälgimine ikkagi vajalik, et avastada seisundi halvenemine võimalikult varakult. Seetõttu otsivad arstid ja IT-insenerid kogu maailmas ühiselt võimalusi, et Sclerosis multiplexiga inimeste seisundit nende kodudes jälgida,» selgitab Gross-Paju.

Neuroloogi sõnul toodi tänavusel Sclerosis multiplexile keskendunud üle-euroopalisel Ectrimsi kongressil välja, et kaasaegne haiguse kodumonitooring on seni arenenud peamiselt kahel viisil. Esimene tee on äärmiselt põhjalik kodune neuroloogiline läbivaatus – väga sarnane sellele, nagu korraldatakse ravimiuuringutes. Inimesele antakse vajalikud vahendid (helihark jm) ning teda õpetatakse uuringut ise läbi viima.

Teisel juhul valitakse inimese neuroloogilise seisundi jälgimisel välja teatud kriitilised elemendid: näiteks tasakaalu ja jalgade jõu kontroll ning teatud mälutestid.

Viimasel ajal kasutatakse üha enam aga ka kolmandat teed, kus kogutakse andmeid, mida üldjuhul kahe eelmainitud variandi puhul ei tehta. Selleks kasutatakse laialtlevinud äppe - näiteks neid, mis mõõdavad päevas läbitud sammude arvu-, ning analüüsitakse, kas ja kuidas saadud andmed on seotud haigusseisundi stabiilsuse või selle muutusega.

«Erinevatel variantidel on oma plussid ja miinused. Esimese kahe meetodi puhul on plussiks see, et kindlad harjutused ja testid peegeldavad üsna täpselt haiguse seisundit. Kasutatakse ju samu harjutusi, mida tuleb teha ka arsti juures. Paraku kaasneb lahendustega, mis nõuavad inimeselt lisapingutust, oht, et aja jooksul motivatsioon väheneb ning oma seisundit ei viitsita korrapäraselt kontrollida,» märgib Gross-Paju.

«Nii et kolmas tee, kus olemasoleva seadme, näiteks nutikella või telefoni abil kogutakse automaatselt teatud andmeid, tundub olema kõige jätkusuutlikum.» Samas tõdeb arst, et neid andmeid on keeruline neuroloogilise seisundiga kõrvutada. «Lihtne näide: nii võib inimene esmaspäevast reedeni töötades teha kordades rohkem samme kui nädalavahetusel; see ei tähenda, et inimene oleks nädalavahetusel haigem – ta lihtsalt puhkab ja vaatab telerit.»

«Milline neist meetoditest osutub Sclerosis multiplexi kodumonitooringus kõige tõhusamaks, näitab aeg. Aga selge on see, et kodumonitooring muutub Sclerosis multiplexiga inimeste puhul igapäevaseks nii ehk teisiti. Täpselt samuti, nagu praegu kasutatakse regulaarset kaugjälgimist juba vererõhu ja südame rütmihäirete puhul,» ütleb dr Katrin Gross-Paju.