Veresoontekirurg: kõndimisprobleeme tekitavat lupjumist saab hoida kontrolli all

Oluline on loomulikult vererõhu kontroll, sest lubjanaastud lähevad puruks ka tugevama survega. Foto: Andreas Fülscher / PantherMedia / Andreas Fülscher

Veresoonte kirurgia võimaldab töötada üha peenemates arterites. Ei maksa aga loota, et parandatud verevarustusega sooned on nagu uued. «Pensioniea elukvaliteet sõltub sellest, mida teed noorena ja kuidas hoiad oma keha,» tõdes Ida-Tallinna keskhaigla veresoontekirurg doktor Veronika Palmiste.

Ateroskleroos ehk arterilubjastus on arsti sõnul looduse seatud protsess – isegi tuhandeid aastaid vanadel muumiatel on avastatud pärgarterite lupjumist. Lupjumine algab pärast sündimist ja pole inimest, kel poleks veresoontes ühtegi lubjanaastu. «Mida vanemaks saame, seda rohkem on lupjumiskahjustust ja seda ulatuslikum see on,» märkis dr Palmiste. Ebatervislike elukommete juures on aga lupjumine hoogsam – suurem osa veresoontekirurgi juurde jõudvatest patsientidest on suitsetajad. «Kui suitsetada veel suhkruhaigusega, saabuvad tagajärjed õige pea.»

Käimistakistus annab märku

Isegi, kui lupjumine põhjustab juba vaevusi – näiteks ei saa enam üle 500 meetri järjepanu kõndida, jalgades tekib tohutu väsimus ja valulikkus – on haiguse kulg enda käes. «Elustiilimuutusega saame väga sageli saavutada – kui probleem on käimistakistuse faasis –, et haigus ei lähe nii kiiresti edasi. Käia suudetav maa võib minna jälle pikemaks. Aitavad ravimid ja riskifaktorite kontrollimine, kõndimistreening,» kinnitas Palmiste.  

Oluline on, mis juhtub naastuga – kas see kasvatab veresoone kinni ja kaasneb verevoolu sulgumine või läheb naast katki ja veresoon saab viga. Olenevalt piirkonnast, kus see juhtub, võib olla tagajärg ka insult, infarkt, gangreen. «Eluohtlik tüsistus tekib väga sageli sellest, kui naast läheb veresoone sees katki. Inimene saab aga palju ära teha, et naast katki ei läheks.» Tõenäosust saab vähendada, hoides veresuhkrut ja reumatoidartriiti kontrolli all, võttes kolesteroolialandajat ja verevedeldajat, et vältida tromboseerumise protsessi. «Oluline on loomulikult vererõhu kontroll, sest naastud lähevad puruks ka tugevama survega.» Isegi kui inimene ei tunne end 180 mmHg vererõhu juures halvasti, peab selle alandamisega tegelema, sest muidu tõuseb lakke insuldirisk.

Võib juhtuda, et lubjanaastu kasvades hakkab organism ise verevoolu sellest mööda juhtima, moodustades uued sooned. Siis ei juhtu eriti midagi. Kui probleemne naast on jalas, võivad lüheneda probleemideta kõnnitavad vahemaad. Aju puhul ei annagi mõnikord probleem tunda – teine poolkera hakkab kohe kompenseerima.

Ennetus alati parem kui ravi

«Kõige parem oleks, kui inimene ohjaks haigust enne tüsistust. Kui tal on kriitiline jalaisheemia või kaebus, on tegu juba tüsistusega,» märkis Palmiste. «Et elukvaliteet oleks nagu enne, tuleb kasutada ennetust. Ei saa loota, et käin veresooni «läbi puhumas» ja korras – kui ootus on valuvaba elu, siis küll. Aga kas saab nii palju kõndida, kui on soov? Samuti tuleb tabletikoormus, mis on hädavajalik, et haigust kontrolli all hoida, sest arter on töödeldud. Veresoonte kirurgia on palliatiivne ravi – me ei peata ateroskleroosi,» selgitas Palmiste.

«Veresoonte kirurgia eesmärk on, et inimene saaks säilitada jalgu nii kaua kui võimalik – saaks voodist vetsu minna. Kui ta suudab kõndida looduses ja käia muuseumis, on juba boonus. Kui on tekkinud gangreen, on eesmärk piirduda vaid varba amputeerimisega.»

Perearst tuvastab probleemi

Tihti arvatakse, et krambid jalgades on tingitud veresoontest, aga nii see pole – tegu on enamasti lülisamba hädaga. Samuti ei ole veenilaiendid seotud tromboosi ja gangreeniga.

Palmiste sõnul pole vaja kõndimistakistuse ja muude kaebuste korral panna kinni aega tasulisele eriarstile, vaid pöörduda perearsti poole. «Verevarustuse häire on esimene, mis tuleb välistada – seda oskab pulsi katsumise kaudu teha väga hästi perearst. Kui pulsid on olemas, otsitakse muud põhjust – kõige sagedasem on lülisamba probleem.» Palmiste lisas, et kui on muud haigused, peab tegelema ka nendega. «Nii perearst kui patsient on raviprotsessis meeskonna liikmed,» kinnitas ta.