Kurdina sündinu: kirjutasin liivale ja kasutasin kehakeelt

Gretel Murd oli tänavuse Roosiaia vastuvõtu üks külalistest.

FOTO: Erakogu

Milline on elu kurdina? «Kurtide kogukonnas on rohkem puudutusi kui kuuljate hulgas: tähelepanu saavutatakse sageli teise inimese kätt või õlga puudutades,» tõdeb Eesti esimene kurt viipekeeletõlk Gretel Murd. Noor naine on elav näide, et unistused saab ellu viia takistuste kiuste.

«Minu moto on: meil on üks Eesti riik ja me kõik oleme ühesugused. Kõigil on oma õigused ja kohustused. Kurdid inimesed ei erine teistest,» viipleb Gretel hoogsalt. Tema mõtted saavad vestluse käigus kuuldavaks kuuljast viipekeeletõlgi vahendusel.

Gretel on esimene Tartu ülikoolis viipekeele tõlgi eriala läbinud kurt. «Kui gümnaasium lõppes, siis tahtsin minna arengumaale vabatahtlikuks, kuhugi Aafrikasse või Aasiasse. Ema ja viipekeeletõlgid soovitasid minna viipekeeletõlgiks õppima. Kandideerisin viimasel minutil ja mind võetigi vastu. See oli saatus,» jutustab ta. Gretel on hakkamist täis – reis soojale mandrile jäi tegemata, aga mägesid on ta avastamas käinud küll. «Ma ei ütleks, et oleks olukorda, kus oleksin selle tõttu millestki ilma jäänud, et olen kurt,» juurdleb Gretel, lisades: «Ja kõik unistused peab siiski täitma.»

Kurtus on lisapingeid tekitanud haruharva – näiteks lapsepõlves venna ja klassiõega lifti kinni jäädes. Jõngermannid kukkusid kõvasti karjuma ning seda kuulnud naabrid kutsusid abi. Kurtide laste kõrvu ei jõudnud aga rahustav sõnum, et nende väljaaitamisega tegeletakse – kuni liftiuksed lõid valla.

Gretel pole tundnud kurtuse tõttu eraldatust, ta sotsiaalne ring on pulbitsenud suhtlusest. Tema peres on kõik kurdid. «Lasteaias sain samuti kurtide grupis eesti viipekeeles ehk emakeeles mugavalt suhelda nii rühmakaaslaste kui ka õpetajatega.» Kuuljast naabrilapse puhul tuli veidi nuputada, kuidas jõuda suhtlussoonele. «Näiteks kirjutasime liivale või kasutasime kehakeelt. Sõber natuke ka narris mind, et olen kurt. Nüüd saan aru põhjusest – ta ei teadnud, mida tähendab kurtus ega tundnud kurte. Praegu teavad kuuljad lapsed rohkem kui minevikus, mis on kurtus.»

Gretel õppis Tallinna Heleni koolis – tegu on endise Tallinna Kurtide kooliga. Majas olid nii lasteaed, põhikool kui ka gümnaasium. «Kaheaastaselt läksin lasteaeda ja samas majas olin gümnaasiumini ehk 17 aastat. Kool oli mu teine kodu. Praegu töötan samas majas.» Koolis kasutatakse kakskeelset õppemeetodit: eesti viipekeel ja eesti keeles kirjutamine. Gretel märgib, et nii kurdid õpetajad kui ka kuuljast pedagoogid andsid tunde viipekeeletõlgi abil, mistõttu on ta saanud täisväärtuslikult õppida.

Eesti viipekeeletõlgi eriala pandi aga kinni ja see on kurtide kogukonna jaoks mure. «Mis saab edasi? Atesteeritud ja kutseeksami läbinud viipekeeletõlke on 24 – väga vähe. Kui tõlgid jäävad aina vanemaks ja noori peale ei tule, kuidas saab siis hakkama?» Vastuolu tekib rohujuuretasandil – seaduse järgi on inimesel õigus saada haridust, aga on selgusetu, kuidas saavad tulevikus kurdid lapsed koolis õppida tõlkide abita.

Gretel tõdeb, et kui kuuljal sünnib beebi, kes ei kuule, on vanemad sageli šokeeritud. «See on uus kogemus ja nad ei tea, kuidas lapsega suhelda. Paljud arvavad, et peaks lapsele panema implantaadi või kuuldeaparaadi, et saaks suulist kõnet arendada. Tegelikult on vaja õpetada kõigepealt viiplema, sest kurt beebi ei kuule ja tajub kõike visuaalselt, talle oleks vaja juba vara viipekeelt õpetada,» selgitab ta.

Gretel paneb ette teha tavakooli viipekeele huviringe, et tõuseks teadlikkus ja juba lapsed oskaksid viipekeelt kasutada. Kurtidega suhtlemist ei tasu peljata. «Peab lihtsalt mõtlema, et kurt on täiesti tavaline inimene. Ei ole mõtet olla hädas, et issand, kuidas suhelda. Kui reisides kohtuda mõne välismaalasega, siis kuidas temaga suhelda? Täpselt samamoodi toimub kurdiga suhtlemine. Võiks ka eesti viipekeele kursustele minna, seal saab õppida viiplema ja mõista – kes on tegelikult kurt.»

Kuulmisprobleemid on viiendikul inimestest Kuulmiskahjustus jagatakse kuulmisnõrkuseks, mida tähistavad erinevad kuulmise halvenemise astmed, ja kurtuseks. Tuhandest lapsest sünnib keskmiselt üks kuni kaks kurdina. Kuulmisprobleeme esineb aga umbes 20 protsendil inimestest.

Kuulmisnõrkust ehk heli tajumise häiret liigitatakse paremini kuulva kõrva kuulmisläve järgi ehk kui valju heli ollakse võimeline kuulma: 1) kergekujuline kuulmise nõrgenemine – paremini kuulva kõrva keskmine kuulmislävi on 20 kuni 40 detsibelli (dB); 2) keskmise raskusega kuulmise nõrgenemine – 40 kuni 70 dB; 3) raskekujuline kuulmise nõrgenemine – 70 kuni 95 dB; 4) eriti raskekujuline nõrgenemine – üle 95 dB – tähendab juba kurtust. Kuulmine nõrgeneb tavaliselt pikkamööda. Alguses ei pruugi häiret tajuda, kaebused tekivad aja jooksul. Kuulmine halveneb ka vananedes. Meestel esineb kuulmisnõrkust mõnevõrra sagedamini kui naistel. Lähtuvalt põhjustest on kuulmist võimalik kas osaliselt või täielikult taastada, kasutades füüsikalisi meetodeid, näiteks vaigukorgi või võõrkeha eemaldamist, medikamente – peamiselt põletike korral – või kirurgilist ravi ehk keskkõrva rekonstruktiivset kirurgiat. Kui kuulmist ei saa taastada, siis parandavad vaegkuulmist kuuldeaparaadid ja teised tehnilised abivahendid.

Allikas: Kliinik.ee

Populaarne

Tagasi üles