Uuringust selgus nukker tõde – kui paljud on tegelenud enesevigastamisega

Enesevigastamine on levinum kui arvatakse. Foto: Shutterstock

2012. aastal korraldatud rahvusvahelise uuringu käigus analüüsiti 52 enesevigastamist käsitleva uuringu käigus kogutud andmeid ning leiti, et 18 protsenti ehk peaaegu üks viiendik inimestest on end elu jooksul tahtlikult vigastanud.

Enesevigastamine saab üldjuhul alguse teismeeas, vanusevahemikus 12–14. Ekspertide hinnangul on 23 protsenti teismelistest ennast tahtlikult vigastanud. Enesevigastamine ei tähenda ilmtingimata, et inimene soovib surra, vastupidi, sageli vigastatakse ennast selleks, et summutada negatiivseid emotsioone ning tunda end paremini. Trauma üleelanud inimesed võivad negatiivsete ja painavate tunnete kontrollimiseks kasutada füüsilist valu, mis juhib ajutiselt tähelepanu eemale millestki, mida inimene ei suuda kontrollida.

Enesevigastamine võib tekitada sõltuvust, sest selle käigus käivitub ajus keemiline reaktsioon, mis saadab vigastuse või valuga toimetulekuks vereringesse endorfiine. Endorfiinid ehk õnnehormoonid mõjuvad joovastavalt, rahustavad inimest ning leevendavad valu. Lõikumine või muu enesevigastamine põhjustab füüsilist valu ning ajus käivitub seepeale reaktsioon, mille tulemusel tunneb inimene ennast emotsionaalselt paremini ja rahulikumalt. Ajapikku harjub keha regulaarse vigastamisega ning endorfiinide mõju ei ole enam nii intensiivne, mis tähendab, et inimesed hakkavad ennast kas sügavamalt või sagedamini lõikuma.   

Üks tegur, mis suurendab riski, et laps või teismeline hakkab endale viga tegema, on vanemate käitumine ja kodune keskkond. Kui vanemad on liiga kontrollivad või emotsionaalselt kauged, siis võib juhtuda, et laps hakkab arvama, et normaalsed emotsioonid nagu viha, kurbus, hirm ja valu on nõrkus või häbiasi. See, millist tagasisidet laps kodus oma tunnetele saab, mõjutab tema emotsionaalset intelligentsust ning seda, kui hästi või halvasti ta edasises elus hakkama saab. Seepärast on oluline, et kodu oleks turvaline ja toetav koht, kus laps julgeb oma muredest ja tunnetest rääkida, ilma et peaks kartma, et teda naeruvääristatakse või tema tundeid pisendadatakse. Vastaselt juhul võib juhtuda, et emotsionaalse valu asemel üritab laps end välja elada füüsilise valu kaudu.

2015. aastal korraldati end varem regulaarselt vigastanud inimeste seas küsitlus, et välja selgitada, kuidas probleem ületati. 40 protsenti neist loobus vigastamisest siis, kui nad mõistsid, et negatiivsed tunded ja emotsioonid on normaalsed, ajutised ning nendega toimetulemiseks saab inimene midagi ise ette võtta. 25 protsenti loobus tänu lähedase sõbra või pereliikme toele. Oma tunnete ja emotsioonide jagamine on vaimse tervise seisukohalt äärmiselt oluline ning tajudes, et keegi neist hoolib ega mõista hukka, suudeti lõpuks enesevigastamisest loobuda.