Doktor Viigimaa selgitab, millised kahjustused tekitab kõrge vererõhk ja kuidas seda langetada

Paljud inimesed on soolatundlikud ja soola vähendamine toidus võib juba paari nädala jooksul tuua kaasa vererõhu languse.

FOTO: TOOMAS TATAR/PM/SCANPIX BALTICS

«Kõrge vererõhu näol on tegemist salakavala haigusega, mida ei osata piisavalt karta, ehkki Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on tegemist enim surma ja invaliidistumist põhjustava tervisehädaga üldse,» tõdeb Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht ja ülemarst Margus Viigimaa.

Optimaalne vererõhk on 120/80 mmHg, 130/85 mmHg on ka veel normaalne tulemus. Kui aga vererõhk hakkab lähenema 140-le, siis on tegemist kõrgenenud normaalse vererõhuga, mis sageli areneb lõpuks välja hüpertooniatõveks, selgitab doktor Viigimaa regionaalhaigla südamekeskuse saates «Tervisepooltund»

Kui kõrge vererõhuga kaasneb hüpertooniatõbi?

Esimene aste algab 140/90 mmHg juures ja siin võib veel abi olla lihtsalt elustiili muutmisest. Teine aste on juba lokkav hüpertensioon ning algab 160/100 mmHg. Sellel tasemel on kindlasti tarvis medikamentoosset ravi. 

Mul on patsiente, kellel on mõõdukalt kõrgenenud vererõhk ning oleme otsustanud ravi edasi lükata ja proovida kõigepealt elustiili muutust - kehakaalu langetamine, treenimine jm. Paljud ongi nii saanud hüpertooniast mingiks ajaks lahti. Siiski on tegemist päriliku haigusega ja ei saa loota, et tervislik elustiil seda elu lõpuni eemale hoiab. Küll aga võib ravi edasi lükata 10, isegi 20 aasta võrra.

Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline ka soola tarbimise vähendamine. Umbes kolmandik meie inimestest on nö soolatundlikud ning kui nad vähem soola tarbivad, siis väljendub see positiivselt vererõhu alanemises. 

Kuidas saab soolatundlikkust välja selgitada? 

Soolatundlikkust on väga lihtne kontrollida praktikas: vähendada oluliselt soola tarbimist kahe kuni kolme nädala jooksul ja vaadata kas vererõhk alaneb.  

Kas vastab tõele, et kui juba vererõhu ravimisega alustada, siis on tegu sisuliselt eluaegse raviga? 

Jah, nii ta paraku on. Ent pigem kasutada ravimeid, kui neid kartes lasta veresoontel lupjuda ja riskida tõsiste organikahjustustega. Eriti ohtlik on ajukahjustus. Me näeme sageli, et elu jooksul tekkinud väikesed kolded ajus viivad kognitiivsete häirete, dementsuseni, põhjustavad püsiva halvatuse, püsivad kõnehäired, isegi silmaverejooksu ja pimedaks jäämise. 

Teised organid, mis kõrge vererõhu tõttu kannatavad on süda, neerud ja veresooned. 

Kui 20-30 aastat tagasi oli vererõhuravi deviis see, et mida madalamaks me vererõhu viime, seda parem, siis viimase 10 aasta põhimõte on, et mida varem raviga alustame, seda edukam ta on. Kui hakkame ravima kõrget, 170, 180 mmHg süstoolset rõhku alles siis, kui juba on kohal sümptomid - peavalud, vasardamine peas, ajuvereringe häired - siis on haigus tavaliselt kulgenud juba mitukümmend aastat, veresooned on olukorraga harjunud, veresoone seinad on paksenenud ning ravimine on raskendatud. 

Ravijuhised ütlevad, et eakamatel haigetel, üle 65 aastastel peaksime vähendama raviga süstoolset vererõhku alla 140, noortel alla 130 mmHg. Kui aga haigus on juba käest lastud, siis ei tohi ravi olla esimeste kuude ja isegi aasta jooksul liialt agressiivne, sest keha on juba harjunud kõrge rõhuga. Nii et, mida varem ravida, seda parem. 

Ometi ei tasu alahinnata elustiili parandamise tähtsust. Mul on olnud patsiente, kes on mittemedikamentoossete meetmetega vererõhu täiesti normi saanud. Elustiili rolli illustreerivad hästi ka need patsiendid, kes näiteks kolivad Austraaliasse ning vererõhk paraneb märgatavalt, aga tagasi Eestisse tulles on ta jälle kõrgel ning vajab ravi. 

Ja mõned lähevad puhkusele, unustavad ravimid koju ja avastavad, et polegi vaja! Mõtlevad, et on jälle terved, aga koju tulles hakkab haigus jälle pihta. Nagu näha, sõltub stressi tasemest ja elukvaliteedist palju. Kui me neid faktoreid muuta ei suuda, siis tuleb ikkagi tarvitada ravimeid, mis hoiavad vererõhu normaalsena. On tehtud uuringuid, kus on näidatud, et ravi all olevate inimeste risk väheneb peaaegu samale tasemele kui neil, kellel kunagi vererõhuga probleeme pole olnud. 

Kui radikaalne peaks olema muutus, näiteks füüsilise aktiivsuse suurendamine, et see annaks märgatavaid tulemusi?

Mitmed uuringud erineva intensiivsusega kehaliste treeningute vallas annavad sarnase tulemuse: minimaalselt kaks korda nädalas teha vähemalt 45 minutit treeningut. Soovitavalt tund, isegi 1,5 - aga eks see sõltu ka vanusest. Kui treenida 3, 5 või isegi 7 korda, siis on efekt muidugi veel parem. Ent igapäevaelu arvestades on realistlik saavutada 2-3 korda nädalas. Ma tavaliselt soovitan, et planeerige omale vähemalt 3 treeningut, sest alati tuleb midagi vahele ja siis on vähemalt 2 treeningut. 

Milline treening see olla võiks?

Loeb ka jalutuskäik, aga ta peaks olema siis pikemat ja intensiivsemat sorti. Kõik sõltub muidugi inimese vanusest ja treenituse astmest, kuid kui on vähem aega, siis tuleb teha intensiivsemat treeningut. Mis ei tähenda suurt ülepingutust. Tähtis on saavutada arterite lihaskonna treening ja kõrgem südame löögisagedus. Lihtne kontrollmeetod on hea enesetunne peale trenni. Nahk peab saama higiseks ja vererõhk peaks koormuse lõppedes langema. See näitab, et treening on olnud efektiivne, kui vererõhk puhkeperioodis alla läheb. Siis kui pulss on taastunud, umbes 10-15 minutit peale treeningut, hakkab vererõhk ka langema. Kui pulss jääb kiireks ja vererõhk ei normaliseeru, siis on treening olnud ülemäärane. Tavaliselt inimesed, kellel on vererõhuga probleeme ja kes tegelevad treenimisega, kiidavad ikka, et peale trenni on alati hea enesetunne. Seega on tegu ühe meeldivaima ja efektiivseima võimalusega vererõhu normis hoidmiseks. 

Kuulda täispikka saadet siit.

Tagasi üles