Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
/nginx/o/2019/10/24/12682747t1h071f.jpg)
Perearstide vähesus on täna Eestis suur probleem. Olukord tõotab veelgi hullemaks minna, kuna perearstide seas on palju juba pensioniealisi inimesi, kes enam kaua tööd teha ei saa. Samas on perearstidel palju ülesandeid, mida saavad täita pereõed ja seeläbi arstide koormust vähendada.
Pereõdede roll on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Mitmetel pereõdedel on täna iseseisev vastuvõtt, osadel ka piiratud retseptiõigus ning sellest aastast ka abivahendite väljakirjutamise õigus.
Eesti ühiskond ei ole aga pereõe suurenenud rolliga veel päris harjunud. «Patsiendid ei saa sageli aru, kuidas tervishoiusüsteem töötab. Sageli tullakse lihtsalt suvalisel ajal kohale, kuna tahetakse ukse vahelt oma küsimustele vastuseid saada. Oodatakse, et perearst on igal hetkel kättesaadav, kuid nii see loomulikult olla ei saa,» ütles Kiili perearstikeskuse õde Gaidi Alt haigekassa blogis.
Mujal maailmas on üsna tavaline, et iga murega arsti juurde ei pääsegi. Pereõed teevad vaktsiinisüste, võtavad verd, kuulavad südant ja kopse ning mõõdavad vererõhku, kirjutavad retsepte, nõustavad patsiente suitsetamisest loobuma ja räägivad toitumisest. Ka krooniliste haigete jälgimine ja lihtsate külmetushaiguste ravimise nõustamine on sageli pereõe pädevuses. Vastava väljaõppe korral võib õel ülesandeid sellest enamgi olla. Haigekassa esmatasandi üksuse juht Külli Friedemanni kogemuse järgi on patsientide tervisetulemused paremad just neis perearstikeskustes, kus on rohkem õdesid ning neile on antud suurem vastutus.
Friedemanni sõnul võikski edaspidi perearsti vastuvõtu asemel kasutada sõnapaari «peremeditsiin», kus pole peamine, kas abi annab arst või õde, vaid peamine on abi saamise võimalus. «Olukorras, kus arste on Eestis puudu, võiks pereõdede rolli suurenemine seda probleemi leevendada aidata. Oleme siiani hästi hakkama saanud, aga nii see ei jätku. Pereõed on maa sool, nad õpivad pidevalt juurde. Arvestades, et ligikaudu 80 protsenti haigustest on iseparanevad, aitavad just pereõe soovitused inimestel enamikku viirushaiguseid kergemalt põdeda. Õdede vastutusala kasvatades saame tagada inimeste kiirema pääsu tervishoiusüsteemi,» sõnas Friedemann.
Pereõde Alti kogemused näitavad, et kui enamasti eeldavad patsiendid, et pääsevad just arsti vastuvõtule, siis positiivsete kogemuste kaudu suureneb ka usaldus õdede vastu. «Meie keskuses hakkasid patsiendid õdesid oluliselt rohkem usaldama siis, kui perearst oli puhkusel ja asendajat ei olnud igal hetkel saada – ega siis keegi abita jäänud, pereõed tegid vajalikud protseduurid ja nõustamised ise ära. Minu hinnangul näitabki perearstikeskuse töö kvaliteeti see, kui kiiresti tõsiste probleemidega inimene abi saab,» kommenteeris Alt.
Eesti Õdede Liidu asepresident Liivet leiab, et õdede vastutusala võiks olla oluliselt suurem, kui see täna on. «Pereõde võiks olla patsiendi teekonnal juhtumikorraldaja, eriti kui tegemist on inimesega, kes vajab nii sotsiaal- kui tervishoiuteenuseid, taastusravi ja muud. Tervisekeskustes on ette nähtud suurema meeskonnaga tegutsemine ja just õed võiksid olla need, kes koordineerivad tegevust koduõdede, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja ja vaimse tervise õe vahel. Kui pereõde on spetsialiseerunud, võiksid tal olla õigused saatekirja väljastamiseks, rääkimata piiratud retseptiõigusest,» ütles Liivet.
Ka Alt on nõus, et täna on pereõdedel väga palju oskusi ja teadmisi, kuid tööd piiravad seadused, mis ei luba neil kõiki ülesandeid täita. «Selleks ei pea ju isegi tervisevaldkonna inimene olema, et saada aru, et kui inimesel on 40 kraadi palavik, siis peaks ta töölt koju jääma. Samas haiguslehe avamise luba pereõdedel täna ei ole,» ütles pereõde Alt.
Kui arstiks õppimine võtab täna vähemalt kuus aastat, siis õe õpe kestab kolm ja pool aastat. Lisaks on pereõdedel kohustus end igal aastal 60 tunni ulatuses koolitada ning oma pädevust iga viie aasta tagant hinnata lasta. Pereõdedel on seega patsientide aitamiseks piisavalt nii teadmisi kui oskusi. Kui ka seadusandlus pereõe muutunud rolli arvesse võtaks, võiks just pereõdede suurem koolitamine ja nende vastutusala suurenemine olla võtmeks perearstikriisi leevendamisel.