Pereõde Alti kogemused näitavad, et kui enamasti eeldavad patsiendid, et pääsevad just arsti vastuvõtule, siis positiivsete kogemuste kaudu suureneb ka usaldus õdede vastu. «Meie keskuses hakkasid patsiendid õdesid oluliselt rohkem usaldama siis, kui perearst oli puhkusel ja asendajat ei olnud igal hetkel saada – ega siis keegi abita jäänud, pereõed tegid vajalikud protseduurid ja nõustamised ise ära. Minu hinnangul näitabki perearstikeskuse töö kvaliteeti see, kui kiiresti tõsiste probleemidega inimene abi saab,» kommenteeris Alt.
Eesti Õdede Liidu asepresident Liivet leiab, et õdede vastutusala võiks olla oluliselt suurem, kui see täna on. «Pereõde võiks olla patsiendi teekonnal juhtumikorraldaja, eriti kui tegemist on inimesega, kes vajab nii sotsiaal- kui tervishoiuteenuseid, taastusravi ja muud. Tervisekeskustes on ette nähtud suurema meeskonnaga tegutsemine ja just õed võiksid olla need, kes koordineerivad tegevust koduõdede, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja ja vaimse tervise õe vahel. Kui pereõde on spetsialiseerunud, võiksid tal olla õigused saatekirja väljastamiseks, rääkimata piiratud retseptiõigusest,» ütles Liivet.
Ka Alt on nõus, et täna on pereõdedel väga palju oskusi ja teadmisi, kuid tööd piiravad seadused, mis ei luba neil kõiki ülesandeid täita. «Selleks ei pea ju isegi tervisevaldkonna inimene olema, et saada aru, et kui inimesel on 40 kraadi palavik, siis peaks ta töölt koju jääma. Samas haiguslehe avamise luba pereõdedel täna ei ole,» ütles pereõde Alt.
Kui arstiks õppimine võtab täna vähemalt kuus aastat, siis õe õpe kestab kolm ja pool aastat. Lisaks on pereõdedel kohustus end igal aastal 60 tunni ulatuses koolitada ning oma pädevust iga viie aasta tagant hinnata lasta. Pereõdedel on seega patsientide aitamiseks piisavalt nii teadmisi kui oskusi. Kui ka seadusandlus pereõe muutunud rolli arvesse võtaks, võiks just pereõdede suurem koolitamine ja nende vastutusala suurenemine olla võtmeks perearstikriisi leevendamisel.