Kui lihtne on lahti saada soovimatust tätoveeringust?

Tätoveeringut seostatakse millegi elukestvaga, mis saadab meid igavesti. Tegelikult eemaldatakse püsivaid kehakaunistusi tihti laseri abiga. Spetsialist aitab tüütust aksessuaarist vabaneda, aga oskamatu inimese käes võib protseduur lõppeda jäädava nahakahjustusega.

Vitaclinika lasereemalduse spetsialistid doktor Alexander Uskov ja Margarita Raag räägivad, kuidas protsess toimub ning mida selle juures tuleks silmas pidada. 17 aastat tegutsenud Eesti esimeses laserravi keskuses eemaldatakse tätoveeringuid iga päev. «See on väga levinud. Inimesed tahavad tätoveeringuid ümber teha või täiesti eemaldada. Varem olid tindid ebakvaliteetsed või on inimesed pildist tüdinenud. Sama kehtib püsimeigi kohta – kunagi moes olnud kulmukuju või silmalainer võib praegu olla vanamoeline,» rääkis Raag.

Laserravi spetsialist Margarita Raag seletas, et kuigi tihti arvatakse, et laseriga saab tätoveeringut eemaldada, siis nii see tegelikult ei ole. «Nahas olevad pigmendiosakesed on nii suured, et immuunsüsteem ei saa seda välja viia. Laserkiir lõhub aga pigmendi peaaegu tolmuks. Inimese immuunrakud saavad seejärel vaikselt organismi jaoks võõrkehaks peetavat pigmenti kehast eemaldada,» seletas ta. Ühe laserravi protseduuriga muutub tätoveering vaid heledamaks. Täielikuks kadumiseks on vaja mitut seanssi. Kordade arv sõltub Raagi sõnul pigmendi sügavusest, kogusest, immuunsüsteemist, vanusest, kuid ka sellest, kui palju inimene vett tarvitab või kas teeb sporti. Näiteks jalal oleva tätoveeringu eemaldamiseks on vaja rohkem protseduure kui näos olevale püsimeigile. Tavaliselt on vaja protseduure kokku neli kuni üheksa, iga kuue nädala tagant, kuni tätoveering täielikult kaob. «Kohe pärast protseduuri tekib nii-öelda frost ehk peaaegu valge nahk. See kaob tunni või paariga ning pigment on tagasi nagu enne eemaldamist. Järgneva kuue nädala jooksul muutub see heledamaks tänu immuunsüsteemi tööle,» seletas Raag.

Eemaldamine oli valusam kui tätoveerimine 

Steven tegi nüüdseks eemaldatud tätoveeringu 2013. aasta kevadel. «Olin 18-aastane ja sel hetkel tundus, et tätoveeringu tegemine on hea mõte. Et pilt sai valitud ainult välimuse järgi ja sellel puudus minu jaoks tähendus, osutus see hoopis häirivaks,» rääkis ta. Käsivarrel ilutsenud tätoveeringu lasi ta eemaldada kaks aastat pärast kehakaunistuse tegemist. «Koha ja info tätoveeringu eemaldamiseks leidsin internetist. Laserprotseduuri tehti kaks korda.» Steveni sõnul kulus terveks eemaldamiseks koos paranemisega umbes kolm kuud. «Paranemine oli isegi valusam kui tätoveeringu tegemine, sest pärast protseduuri on nahk põlenud. Tervenemine võttis aega,» rääkis ta. «Paranemise ajal käsi sügeles ja oli kärnas – nokkisin kärna ja nüüd on käel mõni kerge arm.» Steven tõdes, et tätoveering veel päris lõplikult eemaldatud ei saanud ning üks protseduur oleks vaja veel teha.

Steveni käsivars enne ja pärast eemaldamist. Foto: Erakogu

Alexander Uskov Moskvast on Eestis töötanud kolm aastat ning näinud kohutavaid juhtumeid, kus ebapiisava tehnika või oskustega on lasereemaldus naha jäädavalt rikkunud. «See ei ole väga lihtne protsess ja tegelikult on võimalik kõik valesti teha,» rääkis Uskov. Tema sõnul on väga palju nii-öelda põlve otsas tegutsejaid, kes pakuvad lasereemalduse teenust, kuid kel ei ole korralikku aparatuuri või kes pole läbinud koolitusi. Korralik lasereemalduse masin peab olema suur, raske ja tugev. «Sel on väga palju erinevaid parameetreid: üks viga, ning nahapõletus on juba tekkinud,» märkis ta.

Laserravi aparatuur peab olema suur ja kallis, rääkis Uskov, kes hoiatab põlve otsas tegutsejate eest. Foto: Erakogu

Laserkiirt saab kohandada täpselt inimese nahale ja pigmendile. Selleks pannakse paika täpne kiire võimsus, lainepikkus, tihedus, diameeter ja muud näitajad. Oluline on ka, et oleks puhas valguskiir ehk korralik kiirgusallikas. Just seetõttu maksab hea lasereemalduse masin 50 000 eurot, tõi arst välja. «Kui masin on tavalise sülearvuti hinnaga, ei pruugi kiirguseallikas väga kvaliteetne olla. Kuid kahjuks kasutatakse selliseid masinaid väga palju,» tõdes Uskov. Lisaks korralikule aparatuurile vajab edukas lasereemaldus väljaõppinud spetsialisti ja arsti. Ebaõnnestunud protseduuri tagajärg on nahakahjustus: põletus, villid või armid. «Alles üks minu juurde tulnud patsient käis Eestis laserravis ja kuu pärast tekkisid armid, mis jäävad talle elu lõpuni. See on nagu tätoveering, ainult eemaldada ei saa,» sõnas Uskov.

Mõnda värvi on raske eemaldada, näiteks beeži ja valget värvi laser ei tuvasta ja see ei pruugi üldse kaduda, rääkis Raag. Samuti on roheliste tätoveeringutega vaja kauem tegeleda. Mõni värv aga hoopis muutub. «Kui punane pigment sisaldab rauadioksiidi, võib see eemaldamisel muutuda halliks või siniseks. See kaob samuti järgnevate protseduuride käigus,» sõnas ta. Küll tuleb tema sõnul ette, et püsimeigi eemaldamisel peab naine teinekord protseduuride vahel hallide huultega ringi käima. Sellel ajal kasutatakse pigmentatsiooni varjamiseks dekoratiivkosmeetikat.

Otseselt protseduur Raagi sõnul nahka ei kahjusta, kui on õigesti tehtud. «Laser «näeb» naha sees ainult pigmenti ja reageerib sellega. Puhast nahka kiir ei kahjusta,» rääkis ta. Oht tekib, kui valitakse režiim, mis ei sobi inimesele ja nahapiirkonnale. Spetsialisti sõnul ei ole tema töös sellist reaktsiooni tekkinud, sest kliinikus töötatakse väga ettevaatlikult. «Alustame madalama võimsusega. Kui näeme, et patsiendil läheb hästi ja pigment kaob samm-sammult, tõstame võimsust,» rääkis Raag. Juba valesti eemaldatud tätoveeringu eemaldamine on keerulisem ja võib vajada rohkem protseduure. Kui tätoveeringu eemaldamise kohale on tekkinud arm, tuleb kogu tööd uuesti alustada.

Mida jälgida lasereemalduse pakkujat valides?

• Korralik aparatuur. Lisaks massiivsele ja kallile lasereemaldusmasinale peab kliinikus olema naha jahutamise masin. See annab võimaluse spetsiaalse tugeva õhuga nahka jahutada –20 kraadini ja vähendada nahas temperatuuri tõusmist ja põletuseohtu.

• Spetsialist. Laserravi saab osutada ainult meditsiinkes on läbinud spetsiaalsed kursused. Lisaks on kahtlemata vaja ette näidata kogemus.

• Arst. Isegi kogenud spetsialist võib midagi valesti teha. Kõik protseduurid on olenevalt kehapiirkonnast erinevad. Kui tekib näiteks ootamatu allergiline reaktsioon, saab arst vastu võtta ja kirjutada retsepti.

Sünnimärk laserravi ei taha

Ulvi Loite. Foto: Mihkel Maripuu

Pärast suviseid õuerõõme tuleks veenduda, et päike pole nahale ja seal leiduvatele sünnimärkidele liiga teinud.

«Igal aastal peaksid käima nahaarstile oma sünnimärke näitamas need, kel on ühel käel üle 20 sünnimärgi või kel on varem leitud nahavähk endal või esimese astme sugulastel,» rääkis Tartu ülikooli dermatoveneroloogia doktorant ja Niine nahakliiniku nahaarst Ulvi Loite. Kuigi heleda naha ja silmadega inimestel on suurem nahavähirisk, võib melanoom tekkida ka afroameeriklastel. Seetõttu peaksid ka hästi päevituvad inimesed aeg-ajalt kontrollis käima.

Arsti kontrollist on olulisem kontrollida kord kuus oma nahka ise kodus. Ennast kontrollides tuleks vaadata, kas on tekkinud uusi või teistsuguseid sünnimärke. «Sünnimärk peaks olema enam-vähem ühevärviline. Kui see läheb kirjuks, sellesse tulevad punased, sinised või valged täpid, võib pidada seda ohtlikuks. Seda sünnimärki tuleks kindlasti arstile näidata, isegi kui viimane nahakontroll on alles hiljuti olnud,» ütles Loite. Kasvaja tunnus on kasvamine, nentis nahaarst ning seletas, et nahal olev vähkkasvaja ei püsi aastaid väikese täpina, vaid suureneb pidevalt. Kui midagi nahal pikemat aega ketendab või haavand ei parane, siis võib see viidata pahaloomulisusele.

Kui leitud kahtlane sünnimärk, ei saa ka mikroskoobi all vaatamise põhjal täiesti kindlalt öelda, et tegu on melanoomiga. Et lõplikult kindel olla, tuleb kahtlustäratav moodustis kirurgiliselt eemaldada ning laboris uurida, seletas arst. Kindlasti ei ole nahaarsti sõnul mõtet sünnimärke laseriga nii-öelda ära kustutada. «Kui nahapind tehakse laseriga puhtaks, võib seal all olla kasvaja, mis areneb, kuni lõpuks jälle pinnale jõuab,» hoiatas Loite. Lasereemaldusele on Loite sõnul oma näidustused: pigmendilaigud ja veresoontepärased moodustised nagu angioomid, hemangioomid, teleangiektaasiad.