/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/27/12690806t1h63cb.jpg)
Füüsiline lähedus ja hellus mõjutab beebide arengut – uuringust selgus, et füüsilise kontakti hulk mõjutab beebide geene ja vaimset ja füsioloogilist arengut mitme aasta vältel.
Mis juhtub, kui laps ei saa piisavalt füüsilist lähedust? (1)
2017. aastal Kanadas korraldatud uuringu käigus leiti, et need beebid, kelle vanemad pakkusid neile vähem füüsilist kontakti ja hellust, olid ärevamad ning neil esines rohkem meeleolu kõikumisi järgmise viie aasta vältel. Vähene füüsiline lähedus mõjutas ka beebide geene, nende avaldumist ning bioloogilist vanust.
Uuringu käigus jälgiti 94 beebi arengut sünnist viienda eluaastani. Jälgiti seda, kui palju füüsilist lähedust beebid said ning milline oli nende unerütm, kui palju nad nutsid ning kuidas arenes nende suhtlusoskus. Kui lapsed olid viieaastased, võeti neilt DNA proov, mis näitas, kuidas oli nende DNA aastate jooksul biokeemiliselt muutunud. DNA muutumine on epigeneetiline protsess – keskkonnategurite mõju geenide avaldumisele –, mille käigus osa kromosoomidest märgistatakse süsiniku ja vesiniku molekulidega ning see võib muuta geenide avaldumist ning toimimist.
Tulemustest selgus, et rohkem füüsilist lähedust saanud beebidel oli aktiivsem immuunsüsteem ning tõhusam seedimine. Vähem füüsilist kontakti saanud lapsed olid aga arengult natuke maha jäänud, nii bioloogiliselt kui vaimselt.
Tegemist on ühe esimese uuringuga, mille käigus üritati välja selgitada füüsilise kontakti mõju laste epigeneetikale. Teadlased plaanivad katset jätkata ning uurida, kas bioloogiline ja vaimne mahajäämine on märgatav ka järgmiste aastate jooksul. Varasematest uuringutest on selgunud, et füüsiline kontakt on laste normaalseks arenguks äärmiselt oluline. Selle uuringuga sai see seisukoht kinnituse ka geneetilisel tasandil.