Autoroolis infarkti saanud mees: töötasin palju, pingeid maandasin kõva trenniga

Autoroolis tekkinud infarkt on ohtlik nii haigele kui kõrvalistele inimestele. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Viktor Cap/PantherMedia / Viktor Cap

Terve elu ettevõtjana tegutsenud, väga sportlik ja aktiivne kolme lapse isa sõitis tipptunnil tiheda liiklusega Järvevana teel, kui raskekujulise infarkti tõttu teadvuse kaotas. Kuidagi õnnetus abikaasal, kel juhilubasid ei ole, auto käsipiduriga peatada, tee äärde juhtida ning kohe kiirabi kutsuda.

Kiire tegutsemine on infarktist toibumisel võtmetähtsusega, õigeaegselt abi saades on võimalus tervenemiseks väga suur, vahendab Põhja-Eesti regionaalhaigla südamekeskus Aare lugu. Reanimobiil saabus paari minutiga ja algas võitlus elu nimel. Kohale kihutanud regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja dr Vassili Novak ei kaotanud lootust ning elustamine toimus kohapeal seni, kuni patsient sai stabiliseeritud, reanimobiili paigutatud ning algas sireenidega sõit haigla suunas. «Minu jaoks siinkohal filmilint justkui katkeb, edasist mäletan alles nädala pärast, kui hakkasin haiglavoodis vaikselt toibuma. Arstidele olen tohutult tänulik, surmasuust pääsemine ei ole ju naljaasi,» märgib Aare, kelle elu oli mõned aastad tagasi novembrikuu õhtul kaalukausil.

Miks see juhtus? Aare tuli päev enne infarkti Soomest suusalaagrist ja seal toimus väga intensiivne treening – hommikul 30 kilomeetrit ja päeva teises pooles 20 kilomeetrit hoogsat suusatamist, õhtul saun ja väike pidu. Suusatamine, triatlon, golf, lisaks 42 töötajaga firma juhtimine. Tööpäevad hommikul varavalgest kuni hilisõhtuni, pingelanguseks kõva trenn iga päev.

«Sporti väga tugevalt tehes ei pööranud ma tervisele mingit tähelepanu,» nendib ta nüüd. Aare soovitab kriitiliselt suhtuda erinevatesse sportimisele kaasaaitavatele ergutitele – seerumid, geelid, toonikud, mis on levinud, et paremat tulemust saavutada. Pigem tasub neid vältida, kui ei ole eelnevalt põhjalikult lugenud ja uurinud.

Aare tõdeb, et ka pärast infarkti oli raske leppida, et nüüd tuleb ellu rahulikumalt suhtuda. Haiglast välja saades püüdis ta endise hooga eluga edasi minna ja tormas kohe suusarajale, aga võhm ei olnud enam endine. See tekitas omakorda suure stressi. «Paar kuud oli olukorraga väga raske leppida, vend soovitas mul meelerahu leidmiseks reisi Indiasse,» meenutab Aare.

Oma lähedastele on ta eriliselt tänulik, et need püsisid kogu raske aja vankumatult ta kõrval. Kui tormlemisele järgnes ei tea kuidas tekkinud rangluu murd, sai Aare aru, et see on justkui hoiatus. Teistele raskest haigusest taastujatele on tal kindel sõnum: «Haigusest toibudes tuleb endale aega anda!»

Populaarne

Tagasi üles