/nginx/o/2020/02/14/12941486t1h5d14.jpg)
Teadlased hoiatavad, et üksildus ja tähendusrikaste suhete puudumine võib tervisele olla sama ohtlikud kui alkohol, ülekaal või suitsetamine. Mitmete uuringute tulemustest on selgunud, et järjest suurem protsent inimesi tunneb end üksi ning see mõjutab negatiivselt nende elu kvaliteeti.
Ameerika psühholoogide sõnul on tegemist vaimse tervise kriisiga, sest enam kui üks neljandik ameeriklastest elab üksi ning ligi pooled väidavad, et tunnevad ennast eraldatuna ja üksildaselt. 28 protsenti inimestest ei ole rahul oma pereeluga ning rahul on vaid seitse protsenti. 2018. aastal korraldati uuring, mille tulemustest selgus, et ligi pooled uuringus osalenutest tunnevad end alati või väga sageli üksi ja hüljatuna. 40 protsenti neist tundis, et neil ei ole elus tähendusrikkaid suhteid. Euroopas on olukord sarnane – üks neljandik inimestest elab sotsiaalses isolatsioonis ning 7–45 protsenti inimestest, sõltuvalt riigist, on üksildased või ei suhtle regulaarselt teiste inimestega.
Iga inimene võib end aeg-ajalt tunda üksi, tähtsusetu või hüljatuna, kuid kui need tunded on osa inimese igapäevasest elust, on põhjust muretseda. Krooniline üksildus kujutab inimese vaimsele ja füüsilisele tervisele tõsist ohtu. Ometi jääb see sageli märkamata, sest ka suurtes seltskondades ja üritustel käivad inimesed võivad tegelikult üksildased ja tõrjutud olla.
Brigham Youngi Ülikooli teadlaste sõnul mõjub sotsiaalne isolatsioon ja üksildus inimese vaimsele tervisele sama halvasti kui 15 sigaretti päevas või regulaarne mõõdukas alkoholi tarvitamine. Mitmete teadusuuringute tulemustest on selgunud, et üksildus põhjustab kroonilist stressi, depressiooni, ärevust, unehäireid, vähenenud motivatsiooni ja produktiivsust, mäluhäireid ja vähenenud vaimset võimekust. Stress, kehv uni ja ärevus mõjutavad omakorda inimese füüsilist tervist, suurendades südamehaiguste riski ning vähendades immuunsüsteemi võimekust.
Ameerika Vähi Assotsiatsiooni 2019. aasta uuringust selgus, et üksildus suurendab krooniliste haiguste – vähk, südamehaigused, diabeet, dementsus – riski igas vanuseklassis ning igal inimrassil. Kui inimest ei ümbritse toetavad sõbrad ja pere, on tal suurema tõenäosusega ebatervislikud kombed ja vähem motivatsiooni iseenda eest hoolt kanda või arstil käia.
Samuti on kindlaks tehtud, et üksildus ja isolatsioon võivad esile kutsuda hallutsinatsioone ja paranoilisi mõtteid. Kui inimaju saab liiga vähe stimulatsiooni, hakkab see liigselt sisemistele mõtetele keskenduma ning võib neid üle tõlgendada ning hakata looma seoseid, mida tegelikult ei eksisteeri. Üksildus ja vähene suhtlemine süvendavad negatiivseid mõtteid, tõlgendusi ja nägemusi maailmast ja teistest inimestest. Lisaks soodustab üksildus riski, et kui inimene tajub mingit ohtu, on tema reaktsioon liialdatud või vägivaldne.
Probleemi on raske lahendada, sest inimesed on üksildased erinevatel põhjustel. Üksildased inimesed, kes tajuvad end ühiskonnas tõrjutuna, ei pruugi abi otsida, mis tähendab, et nende probleemid jäävad suuresti märkamata. Teine murekoht on see, et kui inimene jõuab probleemiga psühholoogi juurde, ei pruugi see tähendada, et tema olustik ravi lõppedes muutunud on. Psühholoogid ei saa luua üksildastele inimestele suhtlusvõrgustikku – oluline on aidata inimestel arendada suhete loomiseks vajalik enesekindlus ja sotsiaalsed oskused. Oluline on vähendada negatiivseid mõttemustreid, kuid ka arendada ühiskonnas kollektiivset empaatiavõimet ja avatust, et tõrjutud inimesed suudaksid ja julgeksid otsida abi ja tähendusrikast inimkontakti.
Lugu ilmus algselt 9. novembril 2019.
