Painav dokumentaal: tütar filmis üles, kuidas 94-aastane ema surnuks paastub

Kui ebaõiglane on pere vastu võtta otsustada surra ravitava haiguse tõttu? Tütar purskus iga kord pärast filmimist ema juurest lahkudes pisaratesse.

FOTO: Kuvatõmmis videost

Kui 94-aastane Rosemary Bowen vigastas eelmisel sügisel selga, diagnoositi tal lülisamba kompressioonimurd, mis tähendab ühest kohast lülide kokku vajumist – see on tavaline vigastus osteoporoosiga inimeste puhul.

Selle ajani oli ta olnud aktiivse elustiiliga, käis iga päev ujumas, kokkas ja koristas ise, osales kõndimisrühmades, raamatuklubis ja luulekohvikus. Arstid kinnitasid talle, et füsioteraapia ja seljatoe abil taastub ta tõenäoliselt umbes kolme kuuga.

Selle asemel teatas ta perekonnale ja sõpradele, et otsustas oma elu paastuga lõpetada. Pärast hüvastijätmist lõpetas ta söömise ja paastu kaheksanda päeva varahommikul suri ta unes, vahendab Washington Post.

Kuid kõigepealt palus Rosemary oma tütrel Mary Beth Bowenil paastu filmida. Tema elu viimane nädal on nüüd päevast päeva dokumenteeritud 16-minutises filmis, mida näidati esimest korda avalikult laupäeval.

Kaamera hoidmine sureva naise ees võib tunduda kohatu. Kuid Mary Beth ütles, et tema ema soovis levitada sõnumit, et elu lõpetamiseks on seaduslik viis. «Ta tahtis näidata inimestele, et see võib olla rahulik ja isegi rõõmus.»

Rosemary plaan ei üllatanud tema pere täielikult. Ta oli elanud läbi depressiooni, kui isa kaotas töö ja pere kolis vanaema talumajja. Võib-olla selle kogemuse tõttu tundis ta õudu teistele koormaks jäämise ees. Ta läks sellega isegi nii kaugele, et soovis elada hotellis, mitte perekonna juures. «Terve elu on ta öelnud: «Inimesed peaksid sõudma oma paati ise,» ütles Mary Beth.

Rosemary oli näinud 90ndates sõpru, kes olid aeglaselt hääbunud, ja juba 1979. aastal kirjutas ta kogemusest lähedaste inimestega, kes olid saadetud vanadekodudesse. Kui ta sõber lõpetas elu paastumisega, otsustas Rosemary, et ühel päeval teeb ta sama.

«Ta rääkis sellest igal perekondlikul kokkusaamisel, kuidas ta lõpetab elu, kui jõuab sinnamaale, et ei suuda enam iseenda eest hoolitseda,» meenutas tütar. Pärast vigastust ei suutnud ta taluda, et ei saa hakkama lihtsate asjadega nagu enese pesemine ja kahe päeva pärast otsustas ta paastu kasuks. Pereliikmed anusid, et ta ümber mõtleks. Üks tütardest oli väga haavunud, et naine ei tahtnud jääda ellu, et näha oma lapselapsi kooli lõpetamas. Rosemary oleks eelistanud elu lõpetamiseks võtta surmale kaasa aitavat medikamenti, mis on aga lubatud vaid vähestes osariikides.

Kui ebaõiglane on aga pere vastu otsustada elust lahkuda ravitava haiguse tõttu? Tütre Mary Bethi jaoks oli ema filmimine aga põrgupiin – ta suutis enamasti ema seltsis viibides hoida pisaraid tagasi, aga need purskusid temast välja kohe, kui ta oli jõudnud välja parklasse.

Filmile on järgnenud väga vastakaid arvamusi. Endine hospiitsis surijatega tegelnud Gerry Rebach heitis ette, et filmist jääb mulje, nagu see oleks lihtne, kuid reaalsuses võib see võtta kordi kauem aega ja on väga piinav. 

Populaarne

Tagasi üles