Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/08/12634283t1hede2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/06/12718932t1hd872.jpg)
Paljud riigid nagu Hiina, Hispaania, Brasiilia, Austraalia ning ka mõned USA osariigid on homoseksuaalsuse ravi keelustanud. Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia astuvad samuti olulisi samme ravi keelustamise suunas. Seadusmuudatuse aluseks on seisukoht, et inimese vabadus iseennast määratleda ning tema vaimse ja füüsilise tervise puutumatus peavad olema seadusega kaitstud.
Ameerika Psühholoogiline Assotsiatsioon, Ameerika Meditsiini Assotsiatsioon ja mitmed teised teadlaste ühingud üle maailma on seisukohal, et homoseksuaalsuse ravi ei ole tõhus, teaduspõhine ega eetiline. Homoseksuaalsuse ravi käigus üritatakse inimesi teraapiasessioonide, loengute või psühhoanalüüsi käigus veenda oma seksuaalset sättumust muutma. Ravi jõhkramad versioonid näevad ette võtteid nagu oksendamise esile kutsumine ja elektrišokid, samal ajal kui patsientidele näidatakse homoerootilisi pilte või videoid. Samuti korraldatakse rollimänge, milles osalevatel meestel lastakse tegelda stereotüüpselt mehelike tegevustega nagu autode parandamine ja spordisündmuste arutamine ning naistel lastakse proovida traditsiooniliselt naiselikke riideid ja harjutada meikimist.
Ameerika Psühholoogiline Assotsiatsioon analüüsis 2007. aastal mitme homoseksuaalsuse ravi tõhusust hinnanud uuringu tulemusi ning analüüsist järeldus, et tegemist ei ole teaduspõhise ravimeetodiga. Samuti leiti, et ravi vorme on erinevaid ning mitte ükski neist ei ole korduvate teaduslike katsetega tõestatud. 2009. aastal korraldas Ameerika Psühholoogiline Assotsiatsioon uuringu, milles üritati välja selgitada, kas ravi läbinud inimeste seksuaalne sättumus ravi tulemusel muutus ning kas see muutus ka püsima jäi. Uuringu tulemuste põhjal järeldati, et tegemist ei ole efektiivse raviga ning inimese seksuaalset sättumust ei ole võimalik teraapia käigus muuta.
Teadlased juhivad tähelepanu asjaolule, et lisaks sellele, et ravi käigus ei saavutata soovitud tulemust, kujutab ravi ohtu inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele. Mitmest rahvusvahelisest uuringust on selgunud, et katsed muuta inimese seksuaalset sättumust – mis on osa inimeste identiteedist – suurendavad ärevuse, depressiooni, stressi ja enesetapumõtete riski. Paljud ravi läbinud inimesed üritasid sooritada või sooritasid enesetapu.
Rootsi teadlased kinnitasid, et inimese seksuaalsus sõltub geneetikast ja keskkonnast, mis mõjutab seda, millised geenid inimese arengu jooksul avalduvad. Teadlaste sõnul ei eksisteeri ühte kindlat seksuaalsust määravat geeni. Seksuaalsust mõjutavad sajad või tuhanded geenid ja geenikombinatsioonid. Näiteks on võimalik, et pärilikkuse toimel tekkinud geenikombinatsioonid on sellised, et kui geen, mis suurendab naistel viljakust, on sattunud mehele, mõjutab see tema seksuaalsust, nii et ta eelistab mehi.
Samuti on võimalik, et raseduseaegsed hormoonide kõikumised mõjutavad loote aju arengut ja seda, milline on tema seksuaalne sättumus. Loomkatsete käigus on leitud, et kui loode puutub kokku suuremas koguses nais- või meessuguhormoonidega, võib see mõjutada tema seksuaalseid eelistusi tulevikus.
Argument, et homoseksuaalsus ei ole loomulik, sest samasoolised ei saa lapsi, ei ole teadlaste hinnangul samuti relevantne. Teadlased arvavad, et üks võimalik homoseksuaalsuse evolutsiooniline funktsioon võib olla see, et pereliikmed, kes ise lapsi ei saa, toetavad ja aitavad kasvatada oma pereliikmete lapsi, mis aitab kindlustada perekonna parema hakkamasaamise ja suurendab ellujäämise võimalusi.