Vandeadvokaat: nõuetele mittevastav hooldusteenus võib kaasa tuua kuriteos süüdimõistmise
Hooldekodudega seotud kurvad ja õõvastavad avalikkuse ning kohtuteni jõudnud juhtumid räägivad vajadusest sellele valdkonnale tõsiselt tähelepanu pöörata, kirjutab advokaadibüroo Deloitte Legal vandeadvokaat Eva Mägi.
Riigikohtu hiljutises lahendis (kohtuasi nr 1-17-7111) selgitas kriminaalkolleegium hooldekodu juhtide ja töötajate kohustusi hooldusteenuse pakkumisel. Antud kohtuasjas tunnistati hooldekodu juhid süüdi karistusseadustiku §s 123 sätestatud kuriteos, mis seisneb teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamises ja jätmises. See lahend võiks panna kõiki Eesti hooldekodusid oma teenusekorraldust kriitiliselt üle vaatama.
Kõnealuse kohtuasja asjaolude kohaselt süüdistati hooldekodu juhatajat ja juhatuse liiget selles, et nad asetasid oma tegevusetusega – mittepiisava abi osutamisega – hooldekodu kliendi eluohtlikku olukorda, mille tagajärjel kannatanu suri. Kvaliteetselt korraldatud hooldusteenus ja kohene arstiabi oleks kannatanu surma ära hoidnud.
Hooldekodu ja kannatanu tütre vahel oli sõlmitud hooldusleping, mis pani hooldekodule mitmeid kohustusi. Muu hulgas kohustus hooldekodu pakkuma kannatanule hoolekandeteenust ja järelevalvet tema tervisliku seisundi üle. Vajadusel pidi hooldekodu teavitama lähedasi kannatanu tervislikust seisundist ning suunama ta haiglaravile.
Maakohtu otsusega tuvastati, et kannatanu jäeti ebahügieenilistesse tingimustesse ja talle ei osutatud abi keeramisel ning kiirabi kutsumisel. Surmateatise ja seda kinnitava ekspertiisiakti kohaselt suri kannatanu hiljem haiglas veremürgitusse, mille kutsusid esile lamatised. Hooldekodu juhataja oli kannatanu halvast seisundist teadlik, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Samuti ei teavitanud ta kannatanu tütreid ema halvast seisundist. Tunnistajate ütluste kohaselt oli hooldekodu juhatuse liikmel klientide seisundist ükskõik, teda huvitas vaid see, et hooldekodu toodaks kasumit.
Kohtuotsusest nähtuvalt valitses hooldekodus korralagedus. Hooldusteenuse osutamine oli korraldatud ebaselgelt ja ebamääraste käsuliinidega. Meditsiiniabi kättesaadavus hoolealustele oli kaootiline ja kontrollimatu. Sisuliselt ei teadnud keegi, kes abivajajatele meditsiiniabi tagab ja korraldab.
Kõik kohtuastmed Riigikohtuni välja leidsid, et nii hooldekodu juhataja kui ka juhatuse liige rikkusid neil lasuvaid kohustusi ja pakutav hooldusteenus ei vastanud nõuetele. Kohtuotsuse järgi oli kannatanu seisund igale objektiivsele kõrvaltvaatajale äärmuslik ja ohtlik. Süüdistatavad hooldekodujuhid olid kannatanu kirjeldatud olukorrast teadlikud, aga ei reageerinud, kuigi juba üldinimlikud väärtushinnangud ja arusaamad kohustavad sellises olukorras aktiivselt sekkuma.
Veel märkis Riigikohus, et lisaks seaduses sätestatule võivad isiku käitumiskohustust konkretiseerida ja täiendada ka konkreetses tegevusvaldkonnas kehtivad põhimõtted. Antud juhul tuli täiendavalt arvestada, et süüdistatav otsustas teadlikult ja vabatahtlikult korraldada hooldusteenuse osutamist eakatele inimestele. Seega pidanuks ta olema hoolas määral, mis vastab keskmise hooldusteenuse osutaja hoolsuse määrale. Hooldekodu pidaja peab arvestama, et teenuse sihtrühm on suure tõenäosusega keskmisest halvema tervisega, haavatavam ning ilmselt teatud juhtudel võimetu end ise ohtude eest kaitsma. Niisiis on hooldekodu pidaja üldine hoolsuskohustus spetsiifilisest sihtgrupist ja tegutsemisalast johtuvalt ulatuslikum tavapärasest üldinimlikust hoolsuskohustusest. Mittenõuetekohane hooldusteenus ei kahjusta mitte üksnes patsiente, vaid võib kaasa tuua ka hooldekodu juhtide ja töötajate kuriteos süüdimõistmise.
On kahju, et niivõrd elulise ja olulise valdkonna vastutuse mõistmiseks peavad eelnevalt aset leidma traagilised juhtumid, kuid tänu kohtupraktikale on liigutud lähemale hoolivamale ja toimivamale hoolekandesüsteemile, kus hooldusteenust pakkuvate isikute kohustused ja vastutus on selgemalt määratletud.