Ämmaemand räägib, kuidas kohaneda rasedusega ja valmistuda emaduseks

Raseduse ajal muutuvad relaksiini-nimelise hormooni toimel liigesed liikuvamaks, mis võib tekitada vaagnaliiduse lõtvumist ja valulikkust ning ebamugavust kõndimisel.

FOTO: Shutterstock

Ämmaemand Liis Raag annab nõu, kuidas raseduse ja emarolliga muretult toime tulla.

Lapseootuse aega peetakse sageli kõige erilisemaks ja õnnelikumaks ajaks, kuid seda ümbritseb ka omamoodi salapära – on ju uus väike inimene silmade eest peidus ja võib vaid aimata, milline ta on, kuidas kasvab ja kuidas end emaka pimeduses tunneb. Salapära ja küsimusi jagub raseduse aega lõputult: on ta poiss või tüdruk; kuidas end sünnituseks ja vanemarolliks ette valmistada; kas kõik läheb hästi. Küsimuste esitamine on osa lapsevanemaks kasvamise protsessist ja iga pere lahendab neid mõistatusi omal viisil. Kui küsimused ei saa vastuseid või ajab hoopis info üleküllus segadusse, võib rõõmsast lapseootuse elevusest kasvada ärevus ja hirmumõtted.

«Ilmselt kõige rohkem muretsevad pered raseduse ajal oodatava lapse pärast – kuidas ta kasvab ja areneb, on ta terve,» märkis Raag.

Ärevus lapse tervisehäirete pärast võib tekitada rasedusaegseid unehäireid ja hirmuunenägusid. Eestis pakutakse raseduse I ja II trimestril kõikidele rasedatele põhjalikke looteuuringuid. Ultraheliuuringul nähtud pildid ja loote liigutuste tundmine aitavad kaasa lapsega kontakti loomisele ja annavad hingerahu.

«Naised on raseduse ajal haavatavamad suhete ja olmeküsimuste osas. Ebakindlust tuleviku ees või toetava partneri puudumist on sel perioodil raske taluda,» tõdes ämmaemand.

Lapseootel pered küsivad, kas ja kuidas muudab lapse sünd paarisuhet. Kui peres on suuremaid lapsi, kerkib küsimus, kuidas muutub peremuster ja kuidas beebi vastu võetakse. Muretsetakse, kas kõikidele pereliikmetele jätkub aega, tähelepanu ja armastust ning kuidas muutuvad rahalised võimalused.

Enamasti avaldavad naised Raagi sõnul oma mõtteid sünnituse osas raseduse teises pooles, kui sünnitus lähemale hakkab jõudma ja realistlikumaks saab. Kardetakse kontrolli kaotamist enda ja toimuva üle, ettemääramatust, sünnitusvaluga toimetulekut. Ehkki sünnitusega kaasneb alati ettearvamatus ja sünnituse kulgu ei saa lõpuni ette planeerida, on soovitatav sünnituseks valmistuda nii teadmiste kui ka kehalise poole osas. Teadmised, keha ja vaimu treenimine annavad juurde enesekindlust ja suurendavad kontrolli sünnitusel toimuva üle. Eelistused ja soovid võib kirja panna sünnitusplaani, mis on üheks suhtlusvahendiks sünnitusmaja personaliga.

Praktika näitab, et varem juba sünnitanud naistel on sageli rohkem küsimusi eesootava sünnituse osas kui esimest last ootavatel naistel. Sellepärast korraldame Pelgulinna sünnitusmajas just korduvsünnitajatele mõeldud sünnituseks ettevalmistamise vestlusringi. Näiteks kogenud emad mõtlevad juba raseduse ajal rohkem imetamise peale – kui suuremate laste toitmisel on olnud raskusi, siis püütakse nüüd mõista, mida sel korral teisiti ja paremini teha.

Mõningase ärevuse tundmine raseduse ajal ja sünnituse eel on tavapärane ega ole murettekitav. On oluline, et last ootaval perel oleks võimalus mõtteid ja küsimusi arutada omavahel ja ämmaemandaga.

Kuidas toetada pärast sünnitust keha ja vaimu?

Nn nurgavoodi aeg kestis vanasti kuus nädalat. Sel ajal oli ema kodustest toimetustest eemal, taastus sünnitusest ning oli imetamise mõttes täielikult lapse päralt. Ehkki tänapäeval naised enamasti rasket füüsilist tööd ei tee, on sünnitusjärgsed nädalad taastumise ja jõu kogumise seisukohast sama olulised kui varem. Sel ajal võiksid lähedased enda kanda võtta majapidamistööd ning pakkuda lisaks lapsele hoolitsust ja tähelepanu ka emale. Ema enesetunne ja sünnitusjärgse taastumise kiirus sõltub paljudest teguritest, sh raseduseelsest ja -aegsest füüsilisest vormist ja treenitusest ning sünnitusviisist ja sünnituse kulust. Rahulikud kodused nädalad pole vajalikud mitte üksnes emale, vaid ka lapsele.

Võtmesõnadeks sünnitusjärgsel taastumisel on kosutav puhkus ja toit ning lähedaste ja sõprade tugi.

Harjumuspärasest unerütmist tuleb enamasti mõneks ajaks loobuda ja kohanduda lapse järgi.

Sünnitusjärgsetel nädalatel võiks eelistada sooja kodust toitu, kus kõik toitained on esindatud ja tasakaalus. Sageli muretsevad emad, kas imetamise ajal tuleb oma toidusedelit piirata, et lapse kõhuvaevusi vältida. Praegu on levinud seisukoht, et gaasivalud on tingitud pigem seede- ja närvisüsteemi ebaküpsusest, mitte ema toidust. Mõnikord on emad lapse eest hoolitsemisel nii hõivatud või magamatusest kurnatud, et unustavad regulaarselt süüa. Sel juhul võiks endale söömist-joomist meelde tuletada, sest energiat on sel perioodil väga vaja.

Sünnitusjärgsetel nädalatel võiksid lapsevanemad olla enda ja teineteise vastu mõistvad ja hellad. See aeg on täis imetlust, tänu ja armastust, aga ka väljakutseid uute rollidega kohanemisel. Enda võrdlemine teiste värskete vanematega võib üksnes ebakindlust suurendada ega aita kuidagi kaasa pere rütmi loomisele.

Milliste kehaliste muudatustega peaks arvestama?

Rasedusega kasvav kõht on raseduse üldteada tunnuseks, kuid lisaks sellele on teisigi rasedale naisele omaseid märke, näiteks varasemast säravamad ja paksemad juuksed ning tugevamad küüned, aga mis kõige olulisem – erilist rahu ja õnnetunnet peegeldav emalik pilk ja naeratus.

Osa kehalisi muutusi on näha, teisi teab ja tunneb ainult last ootav naine, näiteks sageli raseduste esimeste kuudega kaasnevat väsimust ja iiveldust või raseduse teises pooles vaevavat seljavalu. Ehkki osa rasedusega kaasnevaid muutusi võivad olla ootamatud ja isegi tülikad, on siiski imeks pandav, kui ulatuslikud muutused toimuvad naise kehas, et kohaneda lapse kandmisega ja valmistuda sünnituseks. Näiteks muutuvad raseduse ajal relaksiini-nimelise hormooni toimel sidemed venivamaks ja liigesed liikuvamaks, mis võib tekitada vaagnaliiduse lõtvumist ja valulikkust ning ebamugavust kõndimisel. Nende muutuste eesmärk on sünnituseks vajalike tingimuste loomine – paindlikum vaagnapiirkond annab lapsele sündimisel ruumi juurde.

Mõnikord tajuvad naised, et rasedus muudab neid aeglasemaks ja kohmakamaks. Ehkki kehakaalu tuleb juurde tasapisi, paari kilogrammi kaupa kuus, võib olla suurenenud mõõtude ja kaalunumbriga raske kohaneda. Rasedusaegne kaaluiive ei tähenda üksnes üsas kasvava lapse kaalu, vaid hõlmab lootevett, platsentat, suurenenud emakat ja rindu, pooleteistkordset verehulka ja suurenenud rasvavarusid, mida organism imetamiseks talletab. Kaalutõusust ja hormonaalsetest muutustest tingituna võib jalanumber rasedusega suureneda. Ehkki lapse sünni järel kaal langeb ja ka hormoonid ei funktsioneeri enam rasedusaegsel režiimil, on jalanumbri tõus jääv.

Naise suhtumist tema kehas toimuvatesse muutustesse mõjutab see, mida rasedus tema ja talle oluliste inimeste jaoks tähendab ning millised on tema ootused rasedusele. Kõikide muutustega on kergem toime tulla, kui on teada nende põhjused. Ämmaemanda käest saab selgitusi ja nõuandeid vaevuste leevendamiseks.

Kuidas kohaneda emarolliga?

Lapse sünd on elu loomulik osa, mis on enamasti oodatud ja rõõmus sündmus. Teisalt on lapsevanemaks saamine elu suurimaid muutusi ning võib kaasa tuua teadmatust ja ärevust. Igal värskel emal-isal on oma viis, kuidas kohaneda uue, lapsevanema rolliga. Kõikidele sobivaid universaalseid lahendusi ei ole.

Hiljutine küsitlus paari tuhande äsja emaks saanud naise seas näitas, et raseduse ajal tundis iga teine tulevane ema ärevust ja murelikkust emaks saamise ees. Üle poolte emadest ütles, et lapse esimestel elukuudel tundsid nad end kui udu sees, muretsedes, kas nad teevad kõike õigesti. Neljandik emadest koges lapse esimestel elukuudel madala enesekindluse perioode, tujukõikumisi ja stressi.

Hindamatu väärtusega on tugivõrgustiku olemasolu. Teadmine, et on olemas inimene, kellele võib helistada abi või nõu küsimiseks või lihtsalt rääkimiseks, annab kindlust ja turvatunnet. Lapse sünni järel võib ema tunda end senisest elust ja sõpradest kõrvalejäetuna, eriti siis, kui ollakse sõpradega erinevates eluetappides. Sel juhul on heaks võimaluseks osaleda beebiringides, mis loovad lapsele mitmekülgse arengu eeldusi, kuid vähem tähtis pole kohtumine ja suhtlemine teiste vanematega.

Olen kokku puutunud noorte emadega, kelle eesmärk on olla täiuslik igal alal, ka lapsevanemana. Kui sellist ootust ei õnnestu täita, siis võib ema endas pettuda ja tunda end läbikukkununa. Lapse jaoks on täiuslik ema, kes tema eest armastuse ja hellusega hoolitseb. Nii saab teha ema, kelle enda vajadused ei ole täiesti kõrvale lükatud. Ehkki igapäevane elurütm käib lapse järgi ning imetamine ja tema eest hoolitsemine on rohkem veel kui täiskohaga töö, siis tuleks leida väikesi enda eest hoolitsemise võimalusi – selliseid, mis naisele enne lapse sündi olulised olid.

Beebi esimestele kuudele tagasi vaadates tunnistavad paljud vanemad, et nad oleksid võinud vähem muretseda, usaldada rohkem ennast ja last ning olla enda suhtes andestavamad. Beebiiga möödub kiiresti, kõik keerulisemad ajad on tagantjärele vaadates lühikesed etapid.

Unevõlast priiks

Et unevõlg liigselt ei kasvaks ega kurnaks, võib abi olla mõnest lihtsast soovitusest:

  • Sea esikohale enda ja lapse vajadused, kodu koristamine ja poes käigud võivad jääda teiste kanda.
  • Puhka ja maga päevasel ajal koos lapsega, ka väikestest uinakutest on abi.
  • Pane lapse magama enda lähedale, nii kulub toitmisele vähem samme ja aega.
  • Liigu iga päev värskes õhus.

Populaarne

Tagasi üles