Hiinas diagnoositud muhkkatk on laastanud Eesti alasid korduvalt

Muhkkatku tekitav bakter Yersinia pestis. Foto: Shutterstock

Hiinas diagnoositi nakatunud jäneseliha söönud mehel eelmisel nädalal muhkkatk, mida tunti keskajal «musta surmana» ja mis põhjustas mitmeid pandeemiaid. Muhkkatk on korduvalt laastanud ka Eestit. 

Muhkkatk on mikroobi Yersinia pestis põhjustatud äge nakkushaigus, mida iseloomustab palavik, lümfisüsteemi ja kopsude kahjustus ning raske intoksikatsiooniseisund. Katkumikroobide loodusperemeesteks on närilised ja haigus levib kirpude vahendusel. Inimeselt inimesele võib katk levida ka piisk- ja puutenakkusena.

Ajakiri Eesti Arst on vahendanud, et kui katk levis Eesti aladel, ei olnud veel olemas tervishoiustatistikat ja andmed inimeste haigestumise kohta pärinevad kroonikatest. Nendest selgub, et katk levis siin 1211.–1212., 1532., 1549.–1553., 1565.–1566., 1571., 1577., 1580. ja 1657. aastal. Viimati levis katk Eesti aladel 1708.–1713. aastal Põhjasõja ajal. Katku kirjeldus teabeallikates on üldsõnaline: esines «katkutõbi», «suur katk», «tohutu katk», «must surm», «tõsine idamaa katk». Ühegi epideemia korral ei ole kirjeldatud haiguse kliinilisi nähte ega osutatud ohuteguritele. Ainult 1577. aastal ümberpiiratud Tallinnas puhkenud katkuepideemia kohta on kroonikakirjutaja märkinud, et tegemist oli «raske haiguse ja rinnatõvega». Ülevaade ohvrite arvust on kroonikates üldsõnaline. Nii on 16. sajandi olukorda kirjeldatud väljenditega «suri palju inimesi», «suri palju noori ja vanu», «suri lugematu hulk rahvast».

Katkutaudide vallandumise asjaolud on ebaselged. Katku tekkekoldeid Eestis ei leidu. Siinsed looduslikud tingimused ei ole nende kujunemiseks sobivad. Katkukolded asuvad 48. põhjalaiuskraadist lõuna pool. Meile lähimad kolded paiknevad Kaspia mere piirkonnas.

Põhjasõja ajal (1700–1721) levinud surmatõve kohta on arvatud, et lisaks katkule põhjustasid samaaegselt laastetööd ka tüüfus, isegi gripiviirus, rõuged ja mõni tõsisem kõhutõbi. Teave tauditõrje korralduse ja ohvrite arvu kohta pärinebki alles Põhjasõja ajast. Siis oli põhiliseks tõrjeabinõuks Liivimaa komissari Löwenwolde korraldusega 1711. aastal kehtestatud elanike suhtlemis- ja liikumiskeeld.

Haigestunud inimene ei tohtinud minna tervete inimeste juurde, haigusest puutumata talude ja külade elanikel oli keelatud minna paikadesse, kus haigus teadaolevalt levis. Korralduse ignoreerijat ähvardati surmanuhtlusega.

Kas haigetel oli arstiabi saamise võimalus, ei selgu. Taudi vaibumisel korraldati 1711.–1713. aastal rahvaloendus olukorra selgitamiseks. Selgus, et Tartumaal oli surnud 12 215 inimest, sealhulgas Võrumaal 1245 ja Valgamaal 2622. Viljandimaal suri 10 748, Pärnumaal 15 901 ja Hiiumaal 3055 inimest. Arvatakse, et Põhjasõja ajal hävis katku, nälja ja sõjategevuse tagajärjel kaks kolmandikku rahvastikust. Pärast Põhjasõda ei ole katk Eesti aladel levinud.