Doktor Viigimaa avaldab, millal võib treenides tabada äkksurm

Margus Viigimaa ütleb, et üle 50-aastased inimesed, eriti mehed, ei tohiks riskida oma tervisega suuri koormusi võttes.

FOTO: Remo Tõnismäe

Pärast äsjast viirushaiguse põdemist ei tasu tõtata rajale ja spordisaali suursooritust tegema. Treenimisest ja ületreenimisest räägib Põhja-Eesti regionaalhaigla südametervise kabineti ülemarst ja kardioloogiakeskuse teadusjuht professor Margus Viigimaa.

Kui  füüsiliselt aktiivne inimene treenib, siis mis on märgid, et pingutus on üle piiri läinud?

Tervise seisukohast ei pea üldse palju pingutama, sest süda ja veresooned tahavad mõõdukat koormust. Ja tõesti tekib situatsioone, kus harrastussportlased treenivad juba sama intensiivselt kui tippsportlased ja tahetakse pidevalt piire nihutada. Ühelt poolt on see mõistetav. Ent mingist hetkest alates ei ole enam tegu tervise tugevdamise, vaid selle piiri kompamisega, kus süda enam vastu ei pea. Piisab täiesti mõõduka intensiivsusega tervisetreeningust ja me saavutame 70–80 protsenti maksimaalsest treeninguga võidetavast edust. See tähendab siis 30 minutit päevas reibast kõndi ja vähemalt kaks korda nädalas minimaalselt 45 minutit intensiivsemat treeningut, mis ajab ka higistama ja hingeldama. Sellega on baasedu saavutatud. Hea treenituse juures võib intensiivsem treening ka kaks tundi kesta.

Kuidas võistlusel aru saada, et südame koormuse piir on kätte jõudnud?

Eks emotsioonid kontrollivad inimest väga palju ja on palju tippsportlasi, kes suudavad ennast nii-öelda pildituks joosta või suusatada. See muster kipub ka vanemas eas korduma ja raske on piire tunnetada, millal end tagasi hoida. Minu soovitus on, et üle 50 aastased inimesed, eriti mehed, ei tohiks väga riskida oma tervisega ja midagi ekstreemset teha.

Maratonist rääkides: kui sellele eelneb regulaarne treening, toitumine on mitmekülgne, tervist ja taastumist on uuritud ning inimene valmistub spetsiaalselt maratoniks, siis on asi kontrolli all. Lihtsalt sageli tekivad probleemid, kui treenitus ei ole piisav.

Teine probleem on see, kui inimesel on olnud näiteks viirusinfektsioon, organism ei ole veel taastunud ja ikkagi minnakse suurt sooritust tegema. See võib vahel väga hullusti kätte maksta ning tulemuseks on südamekahjustus paljudeks aastateks. Halvima variandina ka äkksurmad, mis ei oleks kindlasti tekkinud, kui inimene ei oleks ennast nii «tühjaks» jooksnud. Alati tuleb osata piiri tunnetada.

Mul on mitmeid patsiente olnud, kes kuidagi pingutavad finišini välja, aga hiljem avastavad, et sellistel üritustel enam osaleda ei jaksa.

Mul on ka väga hea meel, et Eestis on nüüd noorsportlaste tervisekontroll. Neile, kes koolis rohkem spordivad, on tagatud regulaarne jälgimine. Tehakse koormustest, vaadatakse, ega ei ole südametegevuse ja rütmihäirete kaasasündinud probleeme.

Aeroobne tegevus on alati kasulik – aga mitte üle pingutades.

Pikemalt saad kuulata südame tervist hoidvast ja toetavast treenimisest regionaalhaigla saatest «Tervisepooltund».

Populaarne

Tagasi üles