/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/22/12756857t1h245c.png)
Farmaatsia- ja meditsiiniterminoloogia ühtne mõistmine on lisaks erialainimestele oluline ka tavakodanikule, kes puutub nendega kokku arsti või apteekri juures ja ka ravimite infolehte lugedes.
Uuendatud farmaatsiaterminoloogia pandi kaante vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna sarnaseid ravimeid kasutatakse üle Euroopa, on teadmised terminoloogiast kasulikud ka näiteks välismaal ravimeid ostes. Tartu Ülikooli ja Ravimiameti koostöös on valminud farmaatsiaterminoloogia uus täiendatud raamat, mis aitab farmaatsiaterminoloogias paremini orienteeruda.
Täiendatud raamatu «Farmaatsiaterminoloogia» üks koostajaid, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja professor Ain Raal rääkis, et eestikeelsete farmaatsia oskussõnade ulatuslikum loomine, tutvustamine ja kasutusele võtmine algas põhiliselt 20. sajandi esimestel aastakümnetel ja oli otseselt seotud eestikeelse õppetöö algusega Tartu Ülikoolis. Sama võib öelda ka meditsiini oskussõnade kohta. Nii farmaatsia kui ka meditsiini oskussõnadele on ühine see, et need on sageli tulnud eesti keelde ladina keelest. Peale selle on tugevateks mõjutajateks olnud saksa, vene ja viimasel ajal seoses globaliseerumise, interneti, e-posti ja muuhulgas ka inglise keel.
«Farmaatsiaterminoloogia seostub inimestele kõige enam ehk selliste mõistetega nagu «ravimtaim», «raviaine», «ravim», «ravimvorm», sealhulgas nende omaduste, valmistamise (sünteesimise), analüüsimise, säilitamise, pakendamise ja väljastamisega. Seega kõige sellega, mis on seotud ravimi valmimisega, kõrvale ei saa jätta ka kohta, kus selline tegevus toimub, näiteks apteek,“ kirjeldas Raal, lisades, et näiteks patsiendi seisukohalt on mõistete õige tundmine ravimi õige manustamise üks eelduseid.
Raamat annab eestikeelsed vasted Euroopa farmakopöas kasutatavatele ravimvormide, manustamisviiside, pakendite ja droogide nimetustele, üldistele farmaatsiaga seotud mõistetele ning anatoomilis-terapeutilis-keemilise (ATC) klassifikatsiooni rühmadele ja toimeainetele.
Kuna sarnaseid ravimeid kasutatakse üle Euroopa, siis on oluline kasutada erinevate ravimite omaduste nimetamiseks kokku lepitud termineid, et oleks võimalik veenduda ka teises riigis oleva ravimi samasuses meile teada-tuntud ravimiga.
«Näiteks võib tuua riikidevahelise digiretsepti projekti, kus Eesti digiretseptiga saab ravimit osta Soomest ja vastupidi. Selleks, et tervishoiutöötajad saaksid veenduda, et ühes riigis välja kirjutatud retseptil on mõeldud tõesti seda, mida teises riigis apteegist väljastada plaanitakse, ongi tarvis standardtermineid ning et kõikides riikides oleksid need terminid riigikeelde tõlgitud. Ainult nii saavad soomekeelsed terminid muutuda Eesti apteegis meile automaatselt mõistetavaks,» toob Raal esile raamatus toodud näite.
Uues täiendatud trükises on varasemas väljaandes olnud loenditele lisatud termineid, mis on vahepeal juurde loodud, aga lisandunud on ka üldiste farmaatsiaalaste terminite loend ja enamlevinud farmaatsialühendite loetelu.
318-leheküljeline raamat on Ravimiameti juures tegutseva farmaatsiaterminoloogia ekspertkomisjoni 20-aastase töö vili. Tutvu raamatuga Ravimiameti veebilehel.
Tartu Ülikooli farmaatsia instituudist on kogu selle aja terminoloogiakomisjoni töös osalenud Toivo Hinrikus, Ain Raal ja Daisy Volmer. Farmaatsia instituudist on komisjoniga liitunud ka Karin Kogermann. Tartu Ülikooli esindajaks on komisjonis ka akadeemiline sekretär Andres Soosaar. Ravimiameti poolelt on koostajateks Ott Laius, Signe Leito ja Triin Teppor ning möödunud paarikümne aasta jooksul ka mitmed teised.