Viis asja, mida ei tohiks depressioonis inimesele öelda

Sageli ei teata, kuidas depressioonis inimesele toeks olla. Foto: Shutterstock

Inimestel, kes pole kunagi depressiooniga isiklikult kokku puutunud, võib olla selle olemust raske mõista. Sageli antakse depressioonis inimesele nõu, mis on ehk teoorias heatahtlik, kuid depressioonis inimesele kasutu või lausa kahjulik.

Psühholoogide sõnul on üks depressiooniga seotud levinumaid eksiarvamusi see, et tegemist on ajutise madalseisuga. Kas sulle on kunagi tundunud, et depressioonis inimese elul pole tegelikult suurt midagi häda? Suure tõenäosusega seetõttu, et depressiooni peetakse sageli stressirohke perioodi või suurte raskustega kaasnevaks halvaks meeleoluks või pingeseisundiks, kuid tuleks meeles pidada, et tegemist on kliinilise diagnoosiga. Depressiooni all kannatab kuus protsenti maailma elanikkonnast ning seda mõjutavad välised tegurid, nagu stress, trauma, vaimne ja füüsiline vägivald, sotsiaalmajanduslik olukord, kultuurilised faktorid ja teised haigused. Tegelikult on selle alged aga bioloogilised – selle teket mõjutavad hormoonid, geneetika ning neurokeemilised protsessid ja mehhanismid, mida ei ole võimalik mõttejõul muuta.

Depressioonis inimesele tuleks pakkuda tuge, kuid selleks tuleks esmalt end teemaga piisavalt kurssi viia. Seepärast reastasid psühholoogid viis levinud, ent kahjulikku lauset, mida depressioonis inimestele sageli öeldakse.

•  «Miks sa midagi ei tee, et sellest üle saada?»

Kõrvaltvaatajale võib depressiooniga tihti kaasnev passiivsus ja apaatsus mõistmatuna paista, sest depressiooni olemust mõistmata võib tõepoolest tunduda, et inimesel on lahendused mõne liigutuse kaugusel. Kuna tegemist ei ole siiski lihtsalt halva meeleoluga, vaid biokeemilise nähtusega, ei ole asi kinni pelgalt iseenda kättevõtmises. Sel moel väljendudes võib depressioonis inimene tunda end saamatuna, oma haiguses ise süüdi olevana ning see süvendab negatiivseid mõttemustreid.

• «Miks sa ei võiks lihtsalt õnnelik olla?»

Depressiooni toimel keskendub aju refleksiivselt negatiivsetele asjadele ja mõtetele. See on üks peamisi probleeme, millega tegeletakse psühholoogi vastuvõtul ja teraapias ning selle muutmine võib väga kaua aega võtta. Kuna negatiivsed mõtted on automaatsed, mitte sihilikud, pole mõistlik depressioonis inimesele soovitada, et tal tarvitseb lihtsalt õnnelik olla. Sama hästi võiks öelda külmetushaigusega inimesele, et tema probleem on kinni mõtlemises ja ta võiks lihtsalt terve olla.

• «Hoia ravimitest ja psühholoogidest eemale.»

Vaimse tervise probleemid on ühiskonnas küllaltki stigmatiseeritud ning inimestel võib olla raske abi otsida. Oluline on, et abivajajad julgeksid häbita psühholoogi poole pöörduda, kuid kui ühiskonnas levivad õuduslood teraapia ja antidepressantide kohta, võivad paljud abivajajad abita jääda. Antidepressantidega kaasneb tõepoolest ka kõrvaltoimeid – nagu enamiku ravimitega –, kuid ei tohiks unustada, et need võivad päästa elusid. Vähihaigel ei saa soovitada elu päästvast keemiaravist kõrvaltoimete hirmus loobuda ja samamoodi ei tohiks ka depressioonis inimest võimalikest ravimitest eemale hirmutada, sest 20 protsenti depressioonis inimestest, kes mingit ravi ei saa, sooritab enesetapu. See ei tähenda, et antidepressandid alati toimivad või depressiooni raviksid – need leevendavad depressiooni sümptomeid, parandades seeläbi inimese enesetunnet ning suurendades tõenäosust, et teraapia ja elustiiliga on võimalik haigusest päriselt välja tulla. Depressiooniravi on individuaalne, mis tähendab, et kõigile sobivat vormi ei eksisteeri ja seetõttu on oluline vähendada ravi ja teraapiat ümbritsevat stigmat ning eelarvamusi. Olulisel kohal on ka inimese elustiil – regulaarne trenn ja tervislik toitumine on teadlaste hinnangul tõhus viis depressiooni sümptomeid oluliselt vähendada.

• «Sinu olukord pole isegi nii hull.»

Sõjakoldes elavad inimesed ja nälgivad lapsed kogevad ilmselt õudusi, mida tavainimene ette kujutada ei oska, kuid eeldus, et stressis või depressioonis inimene saab lohutust sellest, et teistel inimestel on veelgi raskem, on väär. See eeldab, et teiste inimeste kannatused mõjuvad inimesele lohutavalt, kuid tegelikkuses võib depressioonis inimesele jutud sõjakolletest negatiivset nägemust maailmast vaid süvendada. Samuti on see katse reastada tähtsuse järjekorras inimeste tundeid – mis on sügavalt individuaalsed – ning kellelgi ei hakka parem, kui talle öelda, et tema tunded on tobedad või alusetud. 

• «Sa ei peaks olema nii negatiivne.»

Depressioonis inimese kehv meeleolu, morn näoilme ja vähene energia tekitavad teda ümbritsevates inimestes sageli ebamugavust ja tüdimust. Kindlasti ei tasuks depressioonis inimest seltskonnast tõrjuda või temast eemale hoida, sest sotsiaalne isolatsioon mõjub halvasti nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Öeldes depressioonis inimesele, et ta võiks olla vähem negatiivne, võib temas tekitada tunde, et ta ei meeldi inimestele või et ta ei ole seltskonnas teretulnud.