Teeme selgeks: kuidas aidata ilmale auto tagaistmel sündiv laps?

Oluline on mässida vastsündinu soojade riiete sisse, mille võib võtta enda seljast. Foto: Nils Weymann/PantherMedia / Nils Weymann

Mõne päeva eest lõi laineid uudis, kuidas auto tagaistmel sündinud laps hakkas siniseks tõmbuma ja beebi elu päästmiseks seoti kingapaelaga kinni nabanöör. Sünnitoetaja Ann Vool räägib, mida tehti valesti ja kuidas peaks tegelikult toimima last hädaolukorras ilmale aidates, nii et teda ohtu ei pane.

«Millegi pärast on levinud kujutlus, et nabanööri kinni sidumisega tehakse vastsündinule mingi teene – mis selles nabanööris nii ohtlikku liigub lapse suunas? Ilmselt süvendavad seda kujutlust filmid. Reaalsuses on tegemist aga pigem lapse suhtes kahjustava tegevusega,» tõdeb Vool.  

Nabanöör ühendab beebit ja emakas olevat platsentat. Platsenta kaudu saab laps ema kehast hapnikku ja toitaineid ning annab ära jääkained. Seega liigub platsentast lapse suunas pärast sündimist ainult lapse veri. «Selles ei saa olla mitte midagi lapsele ohtlikku. Vastupidi. Täna on juba esitatud seisukohti, et isegi sünnitusmajas võiks lapse kriitilise seisundi puhul hoida nabanööri võimalikult kaua puutumatuna selleks, et laps saaks sealt kätte maksimaalselt talle kuuluvat kasulikku ja hapnikurikast verd. Kokku võib lapsel jääda saamata varase nabanööri katkestamisega 20-25 protsenti temale kuuluvast verest,» selgitab Vool.

Lastel, kelle nabanööril lastakse rahulikult tühjaks pulseerida, on Vooli sõnul pärast sündi ka mitmeid tervisega seotud eeliseid – näiteks saab laps selle kaudu punaseid vererakke, mis tõstavad hemoglobiini taset, valgeid vererakke, mis kaitsevad põletike eest, aga ka tüvirakke, mille kõiki ülesandeid me veel ei tunnegi. 

«Lõpuni pulseerinud nabanöör näeb välja valge ja lötsakas nöörike, erinevalt jämedast sinisest «köiest», kui veri alles voolab,» kirjeldab Vool.

Nabanöör ümber kaela

Artiklis jutuks olnud nabanöör kaela ümber kõlab hirmsalt, kuid tegelikult on Vooli sõnul võrdlemisi levinud. «Kui on näha, et lapsel on nabanöör ümber kaela, tuleb see lapse ümbert lahti harutada. Mõnikord on nabanöör aga nii pikk, et laps saab sündida isegi mõne ringiga näiteks ümber keha või õla. Nabanööri juures tuleb mõista seda, et tegemist on väga vintske ja tugeva «voolikuga», mida ei ole võimalik lihtsalt kahe sõrme vahel kokku pigistada. Lisaks on ta väga libe ja liikuv. Seega ei tasuks peljata vajadusel proovida nabanööri liigutada. Seda muidugi tundega, mitte täiest jõust sikutades,» õpetab Vool.

«Kuni laps on sünniteedes, saab ta nabanöörist verd, mis varustab tema aju hapnikuga. Kopsudega hingama hakkab laps pärast sündimist.»

Must kingapael, kuldavärt saunalina

Kindlasti tuleks mõelda hügieenile, rõhutab Vool, ja mida oleks hea mõte kasutada vastsündinu juures. «Kindlasti mitte kingapaela, mis ilmselt on üpriski must ja ebahügieeniline asi,» märgib ta.

«Kui peaks juhtuma, et laps sünnib ootamatult kodus või autos siis tasuks teda ümbritseda pigem võimalikult puhaste asjadega. Suur risk vastsündinu jaoks on kiire kehatemperatuuri langemine ehk kõige olulisem on laps panna peale sündi sooja pluusi, jope, rätiku, salli või muu sellise sisse. Eriti külmal aastaajal,» räägib Vool.

Kui vanematele tundub liikuma hakates, et laps võib autos sündida, siis võtta sõidule kaasa mõni suurem (sauna)lina. Kui lapse pea paistab, võib tee ääres seisma jääda ja panna koos saunalina või muu riideesemega käed beebi püüdmiseks valmis. «Vastsündinud on üpris libedad ja teda on kergem haarata otse räti sisse,» selgitab Vool. 

«Kindlasti pole vaja last kuidagi sünnitusteedest välja sikutada. Tihtipeale sünnivad lapsed nii, et enne tuleb välja pea ning alles mitu minutit hiljem, järgmise pressiga sünnib ülejäänud keha. Sellel ajal tuleb kannatlikult lihtsalt oodata ning pole vaja kuidagi teda tirida. Sellega võib pigem last kahjustada.»

Sinine vastsündinu

Kui laps on juba sündinud, võib Vooli sõnul märgata tema sinakat tooni. «Tegelikult on kõik vastsündinud rohkem või vähem sinised. Kuna sünniteedest läbi tulemise ajal on laps tugevalt kokku surutud, läheb veidi aega verevarustuse ja nahatooni taastumiseks. 

Kui tundub, et laps ei ole pärast sündimist hingama hakanud, võib puhuda talle õhku nina ja suu peale, et sisse hingamise refleksi käivitada.» 

Hingamise ergutamiseks sobib ka selja pealt lapse keha hõõrumine käe või rätikuga, et panna teda tegema esimest hingetõmmet. «Enamus lapsi hakkavad pärast esimest ergutamist ise hingama ning mõne aja möödudes sinine värv taandub. Kindlasti aitab sellele protsessile kaasa ühendatud nabanöör,» ütleb Vool.

Kui laps hakkab autos sündima, siis:

• Jää seisma tee äärde ja pargi auto ohutult, lülita sisse ohutuled. Helista 112 ja informeeri sellest, et laps sünnib ja teata võimalikult täpne asukoht. Pane telefon valjuhääldi režiimile, et käed oleksid naise ja lapse abistamiseks vabad. 
• Luba naisel leida enda jaoks võimalikult mugav asend sõltuvalt tema istekohast. Näiteks käpuli tagaistmel või külili esiistmel, kus lapse väljumisele aitab kaasa gravitatsioon. Võimalusel vältida asendit, kus naine on selili. 
• Võta kätte jope, pluus, rätik vms puhas riideese ja hoia käsi lapse lähedal püüdmiseks valmis. Vahel nad võivad välja tulla üpris kiiresti, teinekord sünnib rahulikult enne pea ja alles mitmed (ilmselt pikana tunduvad) minutid hiljem ka keha. Enamasti kaasneb sellega ka suurem hulk lootevett.

Ka tuharsünd on täiesti võimalik, oluline on, et ema ei segataks vahetult enne pea väljumist ja antaks talle rahu ja võimalust lõdvestuda. Tuharsünni juures on oluline, et sünnitaja oleks neljakäpukil, see soodustab lapse pöördumist parimal võimalikul moel ja kui keha on sündinud, siis katta see soojalt. Keera ihusoe jope, sall või kampsun õrnalt ümber lapse keha, sest jahe keskkond võib häirida nabanööri pulseerimist ja pea sündi. 

• Beebit enamasti ei ole hea mõte kuidagi sikutada ega tõmmata sünnitusteedest välja, sest asjatundmatult käitudes võib nii lapsele kahju teha. Mõnel juhul teevad seda spetsialistid sünnitsumajas.
• Tasub kuulata enda sisetunnet ja kainet mõistust.
• Juhul, kui pea sündides on näha nabanööri ümber kaela, tasub proovida seda üle pea ära võtta. Vahel beebil on vaja seda lisajupikest, et ilusti välja saada, teinekord aga mitte. 
• Kui laps on sündinud, on oluline ta käepäraste vahenditega, näiteks oma riietega kuivatada, eemaldad niiskeks/märjaks saanud riie ja asendada kuivaga. Võimalusel aseta laps nahk-naha kontaktiks ema kõhule või rinnale ja kata soojalt jope, mantli, salli või kampsuniga. 
• Veendu, et laps on soojalt sisse mähitud. Ära pane varem riideid lapse sisse mähkimiseks valmis, vaid võta need otse seljast või hoia särgi all soojas. Jahe kangas võib last soojendamise asemel jahutada. 
• Vaata, et nabanöör saaks rahulikult pulseerida ja kindlasti pole seda vaja kuidagi kinni siduda ega katki lõigata. Kui laps pole häält teinud ega hingama hakanud, puhu talle esialgu õhku nina-suu kolmnurgale ning hõõru suunaga alt üles selja pealt, et stimuleerida esimest sissehingamist. Kui tundub, et ta suus või ninas paistab lima, võib proovida seda eemaldada.
• Kui laps hingab ja on sisse mähitud, aseta ta tagasi ema kaissu või rinnale. 
• Kutsu abi või oota kiirabi saabumist ning jälgi naise seisundit. Võimalusel oleks mõistlik ise auto juhtimisest pigem hoiduda, kuna oled ilmselt kõrgendatud olekus ja adrenaliini mõju all.
• Oluline on see, et naine ei muutuks kaameks, loiuks ega kaotaks teadvust võimaliku sisemise verejooksu tõttu.
• Kui peaks juhtuma, et naisel tekib mõne aja pärast uuesti soov pressida, siis tõenäoliselt pole tegu ootamatult kaksikutega, vaid tuleb võtta vastu ka sündiv platsenta ja panna see kuskile riide/koti/karbi/mütsi sisse kuni sünnitusmajja jõudmiseni. Nabanöör võib seni vabalt olla platsentaga ning beebiga ühendatud.

Taustaks tuleks mõista, et enamus inimeste jaoks on sünnituse vastu võtmine midagi hirmutavat. Kindlasti on see osaliselt meedias kuuldu tõttu tekkinud hirmudele ja teiseks teadmiste vähesuse tõttu. Samas tegemist on ka intensiivse, aukartustäratava ja haruldase hetkega. Igati loogiline on see, et kui ootamatult tuleb autos võtta vastu beebi, siis inimesed on segaduses, ehmunud ning helistavad hädaabi numbrile, et saada juhiseid.

Tuleb mõista, et isegi kiirabibrigaadis ei ole alati inimest, kes tegelikult oleks kursis sünnituse eripäradega. Me oleme harjunud mõtlema neist, kui kõike teadvatest abilistest, kuid siiski tekitab mõnes kiirabi töötajas sünnituse vastu võtmine samamoodi kerget hirmu. Mõningateks eranditeks võivad olla brigaadis töötavad ämmaemanda õppega inimesed. Seega võimalusel helistada juhiste saamiseks näiteks otse sünnitusmajja, kus osatakse spetsiifilisemat abi anda.

Kindlasti on olemas olukordi, mis nõuavad teistsugust lähenemist ja meditsiinilist abi ning eriharidust. Küll aga laias laastus on sünnitus loomulik protsess.

Kui elad sünnitusmajast kaugel või soovid olla rohkem informeeritud ja kursis, kuidas valmistuda sünnituseks, võid võtta ühendust ka sünnitoetaja ehk doulaga, kes teeb sulle personaalse ettevalmistuse ning on soovi korral ka sünnituse ajal abiks nii nõu kui jõuga.

Allikas: sünnitoetaja Ann Vool