Apteeker annab nõu: kuidas valida ja kasutada õigesti vererõhuaparaati?

Vererõhu mõõtmise ajal ei tohi rääkida ega hoida jalgu risti. Foto: Christoph Ebeling / PantherMedia / Christoph Ebeling

Vererõhuaparaat võiks olla kodus kõigil, kel on kõrge vererõhk või esinevad vererõhu kõikumised. Ent kuidas valida kümnete vererõhuaparaatide vahel just seda õiget ja saada kasutades täpne tulemus? Nõu annab Apotheka apteeker Jaanika Treimann.

Vererõhku tuleks kontrollida vähemalt iga kahe aasta tagant. Kui perekonnas on esinenud kõrgvererõhktõbe, infarkti või insulti või kui vererõhu näitajad on piiripealsed ehk 130–139/85–89 mmHg, tuleks mõõta vererõhku vähemalt kord aastas.

Kõrge vererõhu korral ei teki alati kohe enesetundehäireid ega nähtavaid haigusilminguid, kuid süda ja veresooned kahjustuvad siiski. Kui kõrge vererõhk püsib kaua, muutuvad elundite kahjustused pöördumatuks. Seetõttu on oluline vererõhku regulaarselt kontrollida. Seda saab teha nii perearsti juures kui ka näiteks apteegis, aga kui pereliikmeid on rohkem ja nende seas ka eakamaid inimesi, on mõistlik endale vererõhuaparaat juba koju osta. Ent kuidas valida sobilikku vererõhuaparaati?

1. Tasub kindlaks teha, et vererõhuaparaat on läbinud kliinilised uuringud, see on testitud ja terviseamet on selle heaks kiitnud. Kataloogides ja veebipoodides pakutavaid odavaid vererõhuaparaate ei ole soovitatav seetõttu osta, sest need ei pruugi täpset tulemust näidata. Vererõhu mõõtmise korral on täpsus aga ülioluline, sest tihtipeale teeb ka arst koduste mõõtmistulemuste põhjal raviotsuseid. Kõige kindlam on vererõhuaparaat osta apteegist või tellida netiapteegist. Eelnevalt tasuks nõu küsida oma perearsti või apteekri käest. Tootjatest on maailmas kõige tuntumad Omron ja Microlife, nende aparaadid on valideeritud ehk erinevate sõltumatute erialaühingute ja laborite testitud.

2. Aparaat tuleks valida vastavalt vajadustele. Enne vererõhuaparaadi ostmist tuleb mõelda, kes perekonnast seda kõige rohkem kasutama hakkab ja millist aparaati on tal kõige mugavam kasutada. Kas paremini sobib õlavarre või randmeaparaat? Mõlemal on oma plussid – õlavarreaparaat on laiemalt levinud, samas randmeaparaati on mugavam kotis kaasas kanda ja peaaegu märkamatult tööl või kus iganes kasutada. Randmeaparaat on populaarsem nooremate inimeste seas, vanematele inimestele on soovituslik soetada pigem aparaat, mis mõõdab vererõhku õlavarrelt.

Vererõhuaparaatide hinnad apteegis algavad 20 eurost ja lõpevad ligikaudu 110 euroga. Väga populaarne on Microlife täisautomaatne BP A6 vererõhuaparaat õlavarrele, mis teeb kindlaks ka kodade virvenduse arütmia. Arütmia võib põhjustada insulti. Soodsaima hinnaga vererõhuaparaadi Microlife Aneroid BP abil mõõdetakse vererõhku mehaaniliselt. See tähendab, et ise tuleb rõhk mansetti pumbata ja stetoskoopi kasutades mõõta õige tulemus. Tuleb tõdeda, et täpsem tulemus on saavutatav kindlasti täisautomaatsete või poolautomaatsete aparaatidega.

3. Õige suurusega mansett. Lapsed ja täiskasvanud, kellel on keskmisest väiksemad või suuremad käed, võivad vajada spetsiaalset õlavarremansetti. Vale suuruse korral võib aparaat anda ka vale tulemuse. Apteekides saadaolevatel vererõhuaparaatidel on universaalsed mansetid, mis peaksid sobima nii lastele kui ka suurtele inimestele.

Meeles tuleb pidada, et enne vererõhu mõõtmist ei tohi vähemalt pool tundi juua kohvi ega suitsetada, samuti tuleks istuda vähemalt viis minutit rahulikult mugavas asendis. Käsi, millel hakatakse vererõhku mõõtma, tuleb asetada lauale, südame kõrgusele, peopesa ülespoole. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) soovitab vererõhku mõõta 2–3 korda järjest ning arvesse võtta keskmine tulemus. Seda teevad automaatselt ka Microlife’i paremad aparaadid. Automaatsete vererõhumõõtjate korral tuleb järgida mõõtmise juhist – see on aparaadiga kaasas. Vererõhuaparaati valides tuleks kindlasti apteekriga nõu pidada ja saada aru, kuidas monitorilt kuvatavat infot lugeda.

Milline on normaalne vererõhk?

Südame kontraktsiooni ehk kokkutõmbumise ehk süstoli ajal tekkivat rõhku nimetatakse süstoolseks rõhuks. Südame lõõgastumise ehk diastoli ajal tekkivat rõhku diastoolseks rõhuks.

Vererõhk loetakse normaalseks siis, kui süstoolne rõhk on ligikaudu 130 ning diastoolne 85 mmHg (millimeetrit elavahõbedasammast).

Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis korduvatel mõõtmistel ületab süstoolse rõhu piiri 140 ning diastoolse rõhu piiri 90 mmHg.

Madalaks loetakse vererõhku siis, kui rahuolekus korduval mõõtmisel ei ületa süstoolne rõhk 100 mmHg ja diastoolne 60 mmHg.

Kuidas vererõhku õigesti mõõta?

Vältige 30 minutit enne vererõhu mõõtmist suitsetamist, ergutavate jookide joomist (kohv, tee, alkohol, energiajoogid), tugevat söögikorda ja füüsilist pingutust.

Enne vererõhu mõõtmist tuleks viis minutit rahulikult istuda.

Käsi, millel hakatakse vererõhku mõõtma, tuleb asetada lauale, südame kõrgusele, peopesa ülespoole.

Vajadusel tuleb mõõta vererõhku mitu korda paari minuti järel.

Keha ja käsi ei tohiks olla pinge all ning mõõtmise ajal peaks selg olema toestatud (näiteks istuge seljatoega toolil) ja käsi olema lõdvalt, mitte pinge all.

Vererõhu mõõtmise ajal ei tohi rääkida ega hoida jalgu risti.

Vererõhuaparaadi mansetivoolik (või spetsiaalne märk mansetil) asetage mõõtmisel arteri kohale, mis on tavaliselt näidatud vererõhuaparaadi juhendis, või paluge arstil-apteekril õige koht ette näidata.

Põhilised vead vererõhu mõõtmisel:

• Vererõhu mõõtmisel on keha ja käsi pinge all. Käsi on üles tõstetud.
• Mansett ei asu südame kõrgusel. Näiteks istutakse diivanil või toolil ja käsi pannakse kõrgemale lauale. Eriti oluline on see randmeaparaadi puhul, et mansett asuks südame kõrgusel. Kui mansett asub südamest kõrgemal, siis tulevad vererõhuväärtused madalamad, kui mansett asub madalamal, siis kõrgemad.
• Kõrge vererõhuga patsiendid on sageli ka ülekaalulised, seetõttu tuleks kindlasti jälgida, et kasutusel oleks kehasuurusele vastav mansett. Kui mansett on liiga kitsas, siis tulevad vererõhuväärtused kõrgemad, kui liiga lai, siis madalamad.
• Mõnel inimesel on vererõhku mõõtes käte vahel erinevus, eriti vanemaealistel. Esimesel korral tuleks vererõhku mõõta mõlemalt käelt ning järgnevad korrad mõõta kõrgema näidu andnud käelt.