Viis tegurit, mis suurendavad laste seksuaalse väärkohtlemise riski

Vanemad ei pruugi lapse mure märgata.

FOTO: Shutterstock

Tartu Ülikooli uuringu andmetel on 32 protsenti Eesti lastest kogenud seksuaalset väärkohtlemist ning seitse protsenti tüdrukutest langeb vägistamise ohvriks. Tegelik arv võib olla isegi suurem, sest lapsed ja noored ei pruugi julgeda endaga juhtunust rääkida.

Enamasti on ahistajaks lapsele tuttav isik, mitte võhivõõras inimene ning sageli ei oska lapsevanemad kahtlustada, et midagi valesti võib olla. Lapsed ei pruugi esialgu aru saada, mis nendega toimub, seda eriti juhul, kui ahistaja pole otseselt vägivaldne ning lapsega hästi läbi saab. Samuti ei pruugi laps julgeda rääkida ka vägivaldsetest juhtumitest kas häbi või hirmu tõttu. Vanematel on oma laste turvalisuse tagamisel kõige suurem roll ning sellepärast on oluline olla teadlik seksuaalse väärkohtlemise suurimatest riskifaktoritest.

  • Sageli satuvad lapsed olukordadesse, mil neid on võimalik seksuaalselt väärkohelda, sest neil puuduvad piisavad teadmised normaalse seksuaalkäitumise ja inimsuhete kohta. Vanemad kipuvad nooremate lastega seksuaalsuse teemal rääkimist pigem vältima, sest ei pea neid teadmisi enne teismeiga vajalikuks, kuid tegelikult võivad need päästa lapse seksuaalrünnaku ohvriks langemisest. Kui seksuaalsus on kodus tabuteema, ei ole lapsel võimalust vanematele rääkida, kui temaga midagi juhtub. Lastele tuleb põhjalikult selgitada, milline on normaalne ja ebanormaalne seksuaalkäitumine ning millised ohud maailmas varitsevad. Kui laps ei tea teemast piisavalt, ei pruugi ta ära tunda ohumärke ega mõista, et temaga toimuv on vale, lubamatu või vägivaldne. See on üks põhjus, miks ahistamisjuhtumid tulevad sageli päevavalgele aastaid hiljem, sest laps suudab juhtunu lahti mõtestada alles siis, kui tal on selleks piisavalt teadmisi.
  • Sotisaalmeedias, jututubades ja foorumites valitseb arvatust rohkem seksuaalkurjategijaid, kelle jaoks on anonüümne keskkond turvaline ja mugav viis ohvreid leida. Seepärast tuleb oma lapse internetikasutamisel regulaarselt silm peal hoida ning lapsi ohtudest teavitada. Seksuaalkurjategijad loovad esmalt sotsiaalmeedia vahendusel lapsega usaldussuhte, küsivad lastelt endast pilte või üritavad teada saada, kus piirkondades laps päeva jooksul liigub või millal on laps üksi. 
  • Seksuaalse väärkohtlemise riski suurendab ka madal enesehinnang, üksildus ja sotsiaalne eraldatus, sest sageli saab lapse ja ahistaja suhtlus alguse sellest, et ahistaja annab lapsele positiivset tähelepanu, mõistmist, tuge ja hoolivat suhtumist, mis lapsel puudu on. Ebakindlad ja üksildased lapsed on eriti haavatavad, sest lapsed vajavad tunnustust, hoolitsust ja tähelepanu nii eakaaslastelt kui täiskasvanutelt. Sellepärast tuleks tunda lapse tegemiste ja enesetunde vastu regulaarselt huvi, teda saavutuste eest kiita ning anda talle mõista, et ta on oluline.
  • Filmides, muusikavideotes ja sotsiaalmeedias nähtav seksuaalne sisu ja käitumine ei anna lastele adekvaatset arusaama normaalsest seksuaalkäitumisest. Laps võib pidada muusikavideotes või filmides nähtud provokatiivset käitumist normaalseks ja arvata, et samamoodi on normaalne, kui mõni täiskasvanu temaga nii teeb. Seetõttu on oluline mitte lastele filme või meediat keelata, aga seal nähtu alati õigesse konteksti panna ning lahti seletada. Üks sage filmides esinev käitumismuster on see, et kui üks osapool ütleb esialgu seksuaalsele kontaktile ei, tähendab see lihtsalt, et tuleb intensiivsemalt proovida, kuni osapool alla annab. See õpetab ebanormaalset seksuaalkäitumist nii poistele kui tüdrukutele ning oluline on, et laps saaks põhiteadmised seksuaalkäitumise kohta kodust, mitte meediast, eakaaslastelt või internetist.
  • Pikaks ajaks üksi jäetud lapsed on samuti haavatavamad, sest täiskasvanul puudub ülevaade, millega laps päeval tegeleb, kellega suhtleb või kus käib. Samuti ei pruugi täiskasvanu lapsega liiga vähe aega veetes märgata lapse käitumises toimunud muutusi või võimalikke ohumärke. Kuna lapsed vajavad regulaarset tähelepanu ja hoolt, võivad nad selle puuduses vältida keerulisi teemasid või probleemidest rääkimist kartes, et see tõukab vanema lapsest veelgi kaugemale. Oluline on teha kindlaks, et laps ei ole jäetud liiga pikalt omapäi ning ta tunneb, et võib vanema poole pöörduda iga murega.