/nginx/o/2008/08/11/64493t1hf7b0.jpg)
Ajaleht
kohtus TÜ Kliinikumi arst-õppejõu Katrin Elmetiga, et rääkida ajusurmast ja organite siirdamisest.
Mis saab pärast ajusurma diagnoosimist?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seaduse järgi on surm saabunud, kui vastavalt arstiteaduse nüüdisaegsele tasemele on tuvastatud peaaju kõigi funktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine või vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine ning inimene pole võimeline ise hingama.
Kui seda funktsiooni hoiab alal hingamisaparaat ning vereringet toetatakse ravimitega, näib ajusurmas inimene välisel vaatlusel elusana, tal puudub vaid võime ärgata ja olla teadvusel.
Eestis on 2002. aastal välja antud organite ja kudede siirdamise seaduse juurde kuuluv sotsiaalministri määrus, millega on väga täpselt reglementeeritud, kuidas ajusurm diagnoositakse ning kogu maailma ajaloost ei ole teada ühtegi juhtumit, kus ajusurma diagnoosiga inimene oleks taastunud, kui hingamisaparaat on jäetud välja lülitamata.
Pärast ajusurma diagnoosimist on kaks võimalust: kui surnu ei ole doonor, lõpetatakse kõik intensiivravi protseduurid, teisel juhul on tegemist töötava südamega organdoonoriga ning vereringe ja hingamine säilitatakse seni, kuni on eemaldatud vajalikud organid.
Sel ajal, kui organeid eemaldatakse, on inimene tegelikult juba surnud ning surm dokumenteeritakse siis, kui vormistatakse ja allkirjastatakse ajusurma protokoll.
Nõusolek, et inimeselt organeid võetakse, võib olla kas otsene või eeldatav: otsene nõusolek on see, kui inimene avaldab selleks oma eluajal soovi, eeldatav aga see, kui ta pole avaldanud eitavat suhtumist doonorlusse.
Mõlemal juhul peab lõpliku nõusoleku andma lähedane inimene ning ka siis, kui inimesel on rahakoti vahel doonorkaart, oleks sugulastest möödaminek küll juriidiliselt korrektne, kuid ebaeetiline.